Jaga:     
Blogid

"Kas nelja-aastane on ikka “piisavalt suur”, et üksinda ringi kolada?"

Maapiirkondades on üsna tavaline see, et lapsed varakult juba üksi õues ringi kondavad. Nii ka meie külas, kohati juba 1-2aastased mängivad pisut suuremate õdede-vendadega.

Mind tegi kurvaks hiljutine teade selle kohta, et üks väike nelja-aastane poiss oli Järvamaal pool päeva kadunud olnud. Isegi Kaido oli sellest niivõrd löödud, et pani riided selga ja võttis suuna Türi valda, et seda väikest noormeest otsima minna. Eks väga palju mõjutab enda emotsioone see, et endal samas vanuses laps kodus kasvamas. Õnneks leiti poiss elusa ja tervena üles, seega sain öösel vähemalt rahulikult magada.

See panigi mind mõtlema, et millal on siis õige aeg lapsi üksi ilma järelvalveta õue mängima lubada? Kas nelja-aastane on ikka “piisavalt suur”, et üksinda ringi kolama minna?

Küla peal laiali

Meie külas on on 3-4aastased suuremas osas kõik üksi küla peal laiali ja vanemad siis vajadusel käivad mööda küla taga otsimas. Vaid mõni üksik lapsevanem peale minu käib lapsega koos väljas. Mulle on öeldud otse, et lapsel peabki olema vabadust, muidu ei kasva iseseisev inimene ja ei saa elus hakkama. Kas tõesti mõjutab see täiskasvanuna hakkama saamist, et kas nelja-aastane saab üksi ringi kolada? Kas linnas kasvavad lapsed on tulevikus kõik nannipunnid, kes eluga toime ei tule? Ju siis minu poisist saab ka tulevikus just nannipunn, sest ma tõelise kanaemana ei kavatse niipea lasta tal üksi ringi käia, vaid tunnen kohustust tal silm peal hoida. Jah, ta võib olla üksi meie koduhoovis ja naabrite õuel, kui ma olen sellest teadlik.

Üksi aga kaugemale mänguväljakule või võssa ragistama ei luba ma tal minna. Näen ju, et ta on veel paras totu ja ei suuda ohte ette näha – minu ülesanne lapsevanemana on tagada tema ohutus. Ka tööjuures kaasas olles võib ta hoovis rattaga sõita, aga seal samamoodi on meil kokkulepe, et sõidab vaid mööda teatud rada ning siiamaani on ta meie kokkuleppest ilusti kinni pidanud, aknast on mul täpne ülevaade, mida ta seal korda saadab.

Rästikud võsas ja kihutavad autojuhid

Kuna siinkandis on ka rästikuid, siis ma tõesti ei luba lapsel ise võssa ragistama ronida. Kuna teda on mänguväljakult selg ees alla lükatud, siis ma ei luba tal üksi ka mänguväljakule minna. Kuna siin osad autojuhid on ajudeta kanad ning nad kihutavad majade vahel, siis lapsed ei suuda seda ju ette näha ja võivad kurvi tagant lihtsalt auto ette joosta või sõita. Kui olen temaga koos, saan nii mõnegi olukorra ära hoida või siis vähemalt olen olemas kohe, kui laps mind vajab.

Kui ma olen kodus ja laps omapäi, saan vajalikku abi pakkuda alles siis, kui laps sellest rääkima tuleks või keegi teine mind appi kutsuks. Jumal tänatud, et Eestimaal vähemalt lasterööve nii palju ei ole – selle võrragi turvalisem paik. Ma leian, et nelja-aastane laps peaks veel olema pideva järelvalve all ja mina ei julge võtta riski, et lapsega midagi võiks juhtuda. Isegi, kui on kokkulepped, siis olen näinud, et neid kiputakse ikka unustama ja rikkuma. Ja ma ei taha teada seda tunnet, kui laps peaks kusagile sedasi tundideks kaduma – ma läheksin vist täiesti hulluks kätte ära.

Mäletan, et ise umbes selles vanuses sattusin ka mitu korda üksi kolama. Ühe korra läksin metsa emmele lilli korjama (elasime kohe metsa ääres) ja teisel korral ca 1 km kaugusele poodi ning vanaemale külla. Ja ma ei mõelnud kordagi sellele, et emme võiks muretsema hakata või et võiksin ära eksida. Mul oli siht silme ees ja läksin. Vaesed vanemad – ilmselt olid nad ka murest murtud. Ma olin juba siis ehmunud, kui eelmine aasta Matu naabripoisiga koos väikesele ringile rattaga läks. Tookord istus karistuseks terve õhtu üksi kodus ja ei tohtinud sõpradega koos mängida. Praegu pole rohkem keelust üle astunud ja kui minna tahab, küsib alati luba.

Loe ka teisi Sigridi postitusi tema blogist "Issanda loomaaed on kirju": loomaaedonkirju.wordpress.com

Loe ka neid lugusid