Jaga:     
Blogid

Emaks olemise „väiksed“ rõõmud

Tähistasin juba neljandat aastat emaks olemist. See roll on tõepoolest mind elus nii palju muutnud.  Ma tõesõna usun, et ühel toredal päeval, kui õhtul oma proteesid vee sisse ligunema panen, mõtlen heldimusega tagasi ning tunnen rõõmu sellest, et mul on õnn olla ema ja seda lausa mitmele!

Muidu võib ikka söögi alla ja peale lugeda, kuidas emaks olemine on väsitav ja kurnav ning võtab ikka õhtu lõpuks omajagu läbi. Kes sellest ei räägi, vähemasti teab, millest jutt käib. Küll aga tegelikult on neid väikseid, lihtsaid ja toredaid seikasid igas päevas nii mitmeid ning millegipärast need kirjaridadesse nii tihti ei jõua. Jäin mõtlema, et millised pisiasjad mind rõõmsaks teevad ja jagan neid teiega ka..

Näiteks imetore on see, kui laps leiab igas päevas midagi ilusat, mida sulle öelda. Lenna on siinkohal küll ääretult suure südamega ja jagab ikka kõike, mis meelel. Ta teeb mulle pea igapäevaselt komplimente ning mida aeg edasi, oskan ma neid rohkem märgata. Juba mõned kuud tagasi panid õpetajad lasteaias kirja laste suust kuuldud kõige ilusamad eestikeelsed sõnad.. Lenna sõnadeks olid printsess, õde ja midagi ilmselt veel. Nüüd kuid hiljem, kui ta tahab kellelegi midagi ilusti öelda, siis ta ütleb, et see inimene on printsess.

Iga päev printsess

Mina olen pea iga päev printsess, välja arvatud siis nendel päevadel, kui ma häält tõstan või „kuri“ olen. Lenna suust kuuleb muudki – „emme sa oled nii mõnus“, „emme, sul on niii ilus uus värviline kleit seljas“, „emme, sul on väga ilusad juuksed“. Tavaliselt tulevad need komplimendid täiesti tühjalt kohalt. Jututeema ja tegevus võib hoopis midagi muud olla, aga järsku tuleb ta kange tahtmine midagi öelda ja siis kostitab ta sind ilusate sõnadega. Sellised pisikesed hetked toovad alati naeratuse suule.

Öeldakse ju, et kõige kallim ehe kaunistamaks ema kaela, on tema armsa lapse käed. Nora on nüüd mõni aeg olnud sellises vanuses, kus need siirad kallistused ja musitused tulevad nii spontaanselt ja mis kõige tähtsam, tema enda vabal soovil. Selline läheduse otsimine ja hellushetked on imearmsad ning nagu elu on näidanud, siis ajaga jäävad need üha vähemaks, niisiis naudin teise lapsega neid pisikesi hetki maksimaalselt. Tegelikult ka Lenna näitab oma lähedust ja armastust välja, kuid seda juba harvem. Vanus on selline, et iga pakutud musi peale pole aega kohale tulla. Tihti seab ka oma reegleid, näiteks lasteaiast tulles teatab ta, et kallistada võib kohe, aga musi teeb siis, kui riided on vahetatud.

Meil on traditsioon, et peale unejuttu, kuid enne magama minemist räägime mõlemad kordamööda oma päevast ning sellest, mis meile enim meeldis või mis mitte. Väga tihti, praktiliselt iga päev võib kuulda, et Lennal oli väga tore päev ning talle nii väga meeldis üht-teist teha. Tegelikult on nii tore kuulata neid õhtuseid muljeid päevast, sest sa võid olla käinud Lennumaal või laadal poniga sõitmas, kuid laps toob sulle õhtu lõpuks ikkagi välja, et enim meeldis emmega Muhvi (vanaema) juures külas käia. Ühesõnaga pingutad palju tahad, et enda arvates lastele nii tohutult tore päev organiseerida, lõpuks peitub võti ikkagi sinu oma antud ajas ning lihtsuses.

Armastus käib kõhu kaudu?

Äkki tõesti. Ma enda arvates teen üsna okeilt süüa, vähemalt ka Erik annab kiidusõnad edasi (kes teab, võibolla tahab lihtsalt viisakas olla). Küll aga vahepeal hakkasin juba kahtlema, kui Lenna teatas, et lasteaias on ikka palju paremad toidud, aga KRÕBINAD PIIMAGA on kodus küll head! Hiljem aga selgus, et neiu oli otsustanud lasteaias õhtuti arvestatavalt sööma hakata, mistõttu polnud tal koju tulles lihtsalt kõht enam nii tühi. Mina seda aga ei teadnud ning käskisin ikka korra õhtul korralikult soolast toitu süüa. Mis tal muud öelda oli, kui et ei maitse. Küll aga tõesõna, kõige enam teeb meele rõõmsaks, kui laps sööb sinu tehtud toitu ning pärast veel kiidab ka, et „emme, nii hea supp oli“.

Rõõmsaks teeb ka see, kui näed, et miski on hästi vilja kandnud, sest lapsed on nii tähelepanelikud, hoolivad ja abistavad. Neid näiteid võib igapäevaelust lõputult tuua ja see on tõesti armas! Nora on ise alles nii väike, kuid juba väga abistava käega. Küll aitab ta mul koduseid toimetusi teha – nõudepesumasinast asju võtta või pesumasinasse riideid viia. Tema püha kohus on ka meie kass Vilkur, kelle eest ta hommikul esimese asjana hoolitseb. Pärast hammaste pesu on nina juba vastu terrassiust, oodates, millal kass tuppa tulemisest märku annab. Vilkur on aga pea igal hommikul meist ette jõudnud ning õues ootamas. Kassi tuppa lubades tõttab Nora ruttu tema toidukapi juurde ning võtab sealt hulgi konserve kaasa ning läheb laotab ilusti lauale, kus Vilkuri kausid on. Pärast krõbinate valamist üritab ta ka juba tühjaks söödud konservikaussi täiendada teisest kausist võetud krõbinatega.

Nora on ilmselt vanuse poolest veel selline, kes teadlikult kiusu ei aja ning aitab siiani hea meelega legomaja tarbeks Lennale klotse ulatada või talle riietumiseks riideid viia. Samas Leenugi on meil väga tähelepanelik ja abistav. Küll jagab ta oma lemmikmaiust jäätist Noraga ilma, et suurema ampsu puhul pahandama kukuks. Lenna aitab Norat riietada ja muudes asjades järele.. küll talutab teda trepiastmetest alla, hoolitseb selle eest, et müts oleks kuuma ilmaga peas, või et Nora autos valel ajal magama ei jääks. Lennast on näha, et ta on uhke suur õde, kes hea meelega hoolitseb oma väiksema õe eest, eriti kui tunneb, et vastutus on talle jäetud.

Väike vanusevahe

Lõpetuseks tooksingi välja selle, mis on väikse vanusevahega laste eelis ja mind enim õnnelikuks teeb. Valetaksin, kui ütleksin, et lapsed saavad absoluutselt koguaeg omavahel hästi läbi. Muidugi tuleb ette ütlemist, kuid täheldan, et seda kokkuhoidmist ja üheskoos tegemist on viimaste kuudega nii palju juurde tulnud.. niisiis ei usu mina, et õdede vahel vaid õelus oleks. See on uskumatu, milline side võib kahe väljakujunemata ja siira väikse inimese vahel olla. Nende omavahelisi hellushetki on päevas tohutult palju. Küll käib üks musitamas ja kallistamas, siis teine oma pead sülle langetamas. Käiakse käest kinni ning see on Nora jaoks nii oluline, et see sära silmis, suure õe käe kõrval, on nii siiras ja ilus vaadata! Nora aastaseks saades võtsime me uue, kindla suuna, et lapsed käivad edaspidi igal pool vaid koos. Enam ei lahuta neid, et üks kuskil ühe, teine teise juures hoida.

See on juba praegu nii palju vilja kandnud. Näiteks minu ema juurde (elab meie majast diagonaalis) lähevad nad iga nädal mitmeid kordi kahekesi käsikäes. Mäletan, et kohe esimesel korral oli Lenna nii elevil, et saavad koos minna. See elevus kestab siiani „Nora, helistame muhvile ja äkki ta on ujumas.. aga kui ta ei ole ujumas, siis lähme külla ja sööme seal magusat“..( räägib nii nagu vanaema käiks KOGUAEG ujumas ).. Koos siis tatsavad käsikäes sinna ning eemalt vaadates tundub, et Lenna õpetab Norale tee peal igasuguseid tarkusi. Neil on välja kujunenud ka omad mängud ja selle üle on ainult hea meel. Alles eile käisime minu ema juurest õhtul läbi ning sellest korrast kujunes paaritunnine mäng, kus nad ehitasid endale õue, terrassitoolide alla onni.. Nora oli laps ja Lenna oli emme ja lasteaiakasvataja ühes. Käis ja hoolitses oma hoolealuse eest ning viis teda kümme korda lasteaeda, metsa jalutama ja siis jälle koju.

Küll on tore olla ema!

Loe ka teisi "Nautige hetke" blogipostitusi: nautigehetke.com

Loe ka neid lugusid