Jaga:     
Uudised

Elis Aunaste: „Mis oleks lapsepõlv ilma korralike ronimispuude ja -põõsasteta?“

Ilmselgelt nüri ja pikk vangistus lapsekehas! Minugi tähtsamad lapsemõtted said just puude otsas selgeks mõeldud ja otsustatud, kirjutab Elis Aunaste Pere ja Kodus.

Veetsin seal tunde, mängides ja töödeldes igat sorti uut informatsiooni. Kui pealinnast saabus külla naabritüdruku sugulane, ei kavatsenudki me puu otsast alla ronida enne, kui mul tema üha korratud nukker lauluke “Kullast süda” peas oli.

Lindgreni juttudest inspireeritult sidusime rahakoti külge niidi ja jätsime koti ahvatlevalt keset tänavat vedelema. Kui pleekinud kitliga naabrivanamees siis oma kepiga taas mööda tudistas, lootsime ta kõvasti lohku tõmmata, rahakotti niidiga nina alt ära tõmmates. Aga naabrionu oli arvatust ärksam ning enne kui me arugi saime, surus jalutuskepi kotile (mitmekesi sireliheki taga salaplaani pidades oli ka raske täiesti märkamatuks jääda).

Kui järgmised möödujad, kelle ootamisele kulus justkui igavikulisi tunde, meie peibutise vastu vähimatki huvi ei ilmutanud, otsustasime kasutusele võtta kangemad meetmed. Ladusime rahakoti ette asfaldile müüriks rea suuremaid kive, et autojuhid meie kotti kindlasti märkaksid. Esimeseks juhiks oli tuld purskav noor rullnokk oma tolmuse Lada 09-ga, kelle sajatuste ja põõsa suunas lendavate kivide eest pagesime suure kisa ja adrenaliinilaksuga. 

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu

Loe ka neid lugusid