Jaga:     
Uudised

Psühholoog: "Vanemad peaksid meeles pidama, et kõigist lastest ei saa tippsportlasi."

"Vanem peaks hindama seda, kui laps tunneb sportimisest rõõmu. On palju näiteid, kus laps teeb 5.–15. eluaastani sporti ja siis ei taha seda ala enam nähagi. Üheks põhjuseks on sisemiselt motiveeritud liikumisrõõmu kõrvale­tõrjumine väliste motivaatorite – medalite, karikate ja treenerite või vanemate võidusurve – poolt."

Psühholoog Jorgen Matsi on tegelenud pikka aega sportliku vabavõitlusega (MMA). Praegu on ta MMA ning brasiilia jiu jitsu treener. Tema peres kasvab kolm last: Vivian Viu, Pille Püü ja Hektor. Nemad on oma trennide valikuga alles algusjärgus.

"Medalite, karikate ja muude autasudega motiveerimine ei tohiks muutuda eesmärgiks omaette. Sellele panustatakse meie praeguses spordikultuuris juba niigi palju. Mida vähem vanemad ja treenerid seda veel omalt poolt rõhutavad, seda parem, sest laste spordis ei sõltu tulemused ainult sellest, kes kui intensiivselt hiljuti harjutas. Kaheksa-aastaste võistlustel on üks harjutanud kaks, teine neli aastat, seega on ka tulemused erinevad. Tõe­näolisemalt võidab see, kes on harjutanud neli aastat, kuid pikemas perspektiivis pole veel selge, kumb on kümne aasta pärast võimekam," räägib Jorgen Pere ja Kodus. "Kui lühemat aega harjutanud laps kaotab, võib ta saada signaali, et tema pingutus ei loe midagi. Kauem treeninu loeb aga välja, et tema ongi nüüd see, kes alati võidab. Seetõttu on võidu pjedestaalile seadmine kahjulik nii neile lastele, kes on edukad, kui ka neile, kes pole."

Kui treenerid rõhutavad lapsele pidevalt, et võistlustele minnakse võitma, on see tegelikult vale, arvab Jorgen, sest spordis on võit tõenäosuslik. Kuid sama vale on minna kaotama. Tuleb minna tegema sooritust, milleks laps on hetkel võimeline. 

"Lapsele raha maksmine väravate eest meeskonna­mängus on eriti kahjulik. Sel juhul keskendub mängija mingile kindlale mänguelemendile, mitte õnnestunud söötudele või palli valdamisele, ja see on meeskonna seisukohast kahjulik.

Samas ei saa öelda, et väline motiveerimine oleks alati vale, ka selle jaoks on aeg ja koht. Aga kindlasti on see vale juhul, kui sisemine ind on säilinud. Et seda hoida ja kasvatada, peaks vanem lapsele meelde tuletama, mida laps spordis naudib ja mis on selles alas toredat. Samuti aitama mõista, et pingutus ja väljakutse toovad edukogemuse. Meeskonnaspordis võiks rõhutada, kui äge on teha midagi koos, üksteist toetades. Meelde peab tuletama, et kaotus pole häbiasi – et üks saaks võita, peab teine kaotama.”

Tihti arvatakse, et lapsevanemad on need, kes survestavad lapsi võistlustel käima ja poodiumile­ tõusma. Vahel on aga vastu­pidi – lapsed ise on võiduhimulised. Mida arvavad lapsevanemad, treenerid ja psühholoog?

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu

Loe ka neid lugusid