Jaga:     
Pere ja Kodu

LUBA OMA MEHEL OLLA ISA: las ta teeb asju enda moodi!

Sa tead, missugused sokid on lapsele kõige mugavamad; sa tead, millist krõpsu mähkmel esimesena kinnitada ja milliste liigutustega on kõige õigem last pärast vanniskäiku kuivatada. Sa oled selle kõik enda peas läbi mõelnud.

Ühel õhtul pärast tööpäeva silmasin lapse riietust. Roosa jänesega särk ja rohelisetriibulised püksid... ilma sokkideta. Alatasa on ta ilma sokkideta. Hingasin sügavalt sisse ja välja, veidi häiritud, mida ma nägin, ning seejärel avastasin mähkme – see hoidis ta ümber halvasti. Ilmselgelt polnud see päris korralikult kinnitatud. Või hea küll, see hoidis kinni, aga mitte nii, nagu siis, kui mina seda teen. Kõik oli valesti!

Mu mees oli päeval last riietanud. Ma ei suutnud uskuda, et ta seda nii võis teha – kes üldsegi paneks roosa jänesega topi koos nende pükstega? Need ei sobi ju absoluutselt kokku. Panin lapse maha ning hakkasin kapist uusi pükse võtma. Siis aga peatusin. Vaatasin oma last. Need püksid ei olnud veel mustad, need ei vajanud pesu.

Kas mu laps oli riides? Jah.

Kas tal oli mugav? Tundub küll.

Kas ta oli õnnelik? Ilmselgelt.

Sel hetkel ma mõistsin, et võib-olla on tegelikult okei panna lapsele selga asjad, mis omavahel minu arvates ei klapi. Võib-olla pole sellest midagi halba, kui mu mees paneb mähet teisiti, kui mina seda teeksin. Kuigi me teeme asju erinevalt, siis ehk on meie mõlema viisid õiged.

Mida kauem olen ma ema olnud, seda enam tekib mul “õigeid ja valesid” viise, kuidas asju teha. Tegelikult ei ole olemas õiget ja valet. See, et mina olen alati jänesepluusiga pannud roosad püksid, ei tähenda, et see peabki nii olema.

Tol päeval jätsin lapsele jalga needsamad rohelisetriibulised püksid. Läksime kõik koos kodust välja ja ma ei ole kindel, kas mu mees üldse märkas veidrat riietevalikut, kuid ometi saatis see talle mingi sõnumi – et ta ei teinud midagi valesti. Ma oleksin ju võinud riided vahetada ning talle hiljem selgitada, miks ma seda tegin, kuid igatahes oleks see andnud talle teada, et ta tegi midagi valesti. Ja seda polnud tegelikult vaja.

Lapsevanemad peavad leidma iseenda jaoks selle õige ja vale viisi, kuidas nad asju teevad. Isa võibki teha lapsele burgeri topeltjuustuga ajal, mil ema prooviks ehk leida võimalusi, kuidas lapsele porgandit toita. Ema võib-olla lubaks lastel olla üleval nii kaua, kui multikad läbi saavad samal ajal, kui isa käseb neil voodis olla alati kell kaheksa. Isa võib panna jänesesärgi juurde triibulised püksid ajal, mil ema otsiks lapsele kokkusobivad riided. See kõik on okei.

Tegelikult on see isegi enam, kui okei. See õpetab lapsele iseend tundma ning mõistma, et asju saab lahendada erinevat moodi. Vanematele õpetab see koostööd ja kompromisse lapsekasvatamisel. See näitab meile, et oleme kõik erinevad.

Loe ka neid lugusid