Jaga:     
Blogid

Kui mees jääb lapsehoolduspuhkusele

Tähelepanelikumad on ilmselt juba välja lugenud, et Erik jääb järgmiseks aastaks meiega koju ning kasutab minu asemel lapsehoolduspuhkust.

Õigemini tegelikult on ta kõikide lastega n-ö lapsehoolduspuhkusel olnud ja vanemahüvitist saanud, kuid siiani selle kõrvalt tööl käinud. Olen ka varasemalt kirjutanud, et see otsus sai tehtud peamiselt juba enne kolmanda lapse planeerimist.

Minu selge seisukoht ja teadmine oli see, et üksi ma noorima pereliikme esimesel eluaastal lastega toimetada ei taha/jaksa/soovi ning kui Eriku soov on saada kolmas laps väikse vanusevahega, siis peab ta arvestama, et kas a) riigipoolne 500 eurot läheb lapsehoidja/abilise palkamiseks või b) ta jääb ise koju ning kaotame selle võrra rahaliselt.

Otsus tuli kiirelt

Minu jaoks ei olnud variandiks ämma ega kõrval majas elava ema pidev rakendamine, sest nad on küll kodused aga elavad siiski oma elu ning eeldada, et ema iga päev läbi käiks, on mõlemale poolele tüütu (ühel pidevalt paluda, teisel koguaeg arvestada). Pigem soovime neid variante kasutada siis, kui kahekesi puhata tarvis. Otsus tuli umbes 15 minutiga, kui Erik ütles, et mingit hoidjat me ei võta ning tema jääb ise koju, kui see rahaliselt välja mängib.

Millegipärast tihti arvatakse, et see on mingisugune minu survestamine või fakti ette panemine, mitte Eriku oma vaba tahe. Vanemad inimesed on ilmselt kinni stereotüüpides, et mees otseloomulikult kodus olema ei peaks. Õige mees peab ikka rabelema ja rassima, kuni infarkt saabub ning naine kodus pliita taga süüa valmistama ning lapsi kasvatama. Meie sõpruskonnas on kodused isad aga täiesti tavaline nähtus, seega ei tundu meie jaoks siin midagi imelikku, vaid täiesti normaalne elukorraldus. Siiski kirjutan veidi suhtumisest, mis on selle teadaandega tekkinud ja kaasas käinud.

Vastuolud

Kõigepealt on meile enim silma ja kõrvu jäänud esimene vastuolu. Küll imestatakse silmad suured peas, kuidas te küll hakkama saate? Kolm last ja väikse vanusevahega? Täiesti segased. Teil saab nii keeruline olema!  Ja siis kui teatame, et ei saa meil midagi keerulist olema, sest Erik jääb aastaks meiega koju, tulevad uued imestused: „mis asja? Kahekesi oletegi kodus või ? MIDA te küll KAHEKESI kodus tegema hakkate?“..!? Ma ei oska seda kirjeldada, sest ma isegi ei tea, kuidas sellele reageerida. Ausalt, mis tobedad küsimused?

Selline tunne, et sisimas on eestlaslik suur kahjurõõm, et oiii neil saab nüüd nii raske olema! Ja kui tuleb välja, et näed lahendus on olemas, siis tekib mingisugune kadedus või õelus, et küll on nõme, et neil nüüd NII LIHTNE saab olema (mis sellest, et hetk tagasi tunti tuleva meeletu raskuse pärast kaasa). Lihtsalt tuletan meelde, et iga inimene teeb oma valikud ise. Ma olen enda vastu niivõrd aus ja planeerin üsnagi põhjalikult oma elu nii, et ma ei peaks lõpetama üksi kuskil kolme lapsega depressioonis vaevlemas.

Pole kanaema

Ütlen ausalt, ma ei ole mingisugune metsiku kannatusega kanaema, kes ainult teeks neid lapsi juurde ja kordagi ei mõtleks, kui raske see vaimselt on. Ma tean, et üksi ma kaotaksin end selle titemajanduse vahele ära ning seda ma ei soovi. Kui Erik oleks öelnud, et tema on nii suur alfaisane ja ega tema siis mingisugune suss pole, kes OMA LAPSI magama paneks, mähkmeid vahetaks või süüa annaks, siis otseloomulikult ei oleks ma kolmandat korda rasedaks jäänud, suure tõenäosusega ka mitte teist korda.

Tean, et hästi popp on ikka öelda, et „naine peab tegema nii palju lapsi, kui ta neid üksi kanda jaksab“. Mina selle järgi kohe kindlasti ei ela. Olen valinud enda kõrvale inimese, kes kasvatab oma lapsi ka siis, kui me koos ei peaks olema. Kohe ju lennatakse peale, et „aga näed, mees ei peagi ju ära minema, mõtle, pärast saab ootamatult surma ja sina oled kolme lapse ja pangalaenuga üksi“. Ärge nüüd muretsege! Kolmandat last ootama jäädes oli minu teiseks tingimuseks teha Erikule ära elukindlustus, sajaks igaks juhuks. Samuti on meil olemas ka pangasisene elukindlustus, sest no topelt ei kärise.

On ka raskeid perioode

Üldse täheldan väga palju meie ümber sellist suhtumist, et just kui sa oleksid kohustatud kellelegi väga tõestama, et sa nii väga pingutad ja küll on ikka keeruline see eluke. Selge on see, et elus on raskeid perioode ja ega meie ka liugle aastast aastasse kuskil sulavõis. Väikse kokkuvõtte aastast 2016 leiad näiteks SIIT.. isegi kaks aastat hiljem seda lugedes, tulevad mul pisarad silma, see oli tohutult raske aasta, ometigi kirjutasin sellest nii vähe. Meie aga lähtume oma elus sellest, et ikka võimalikult vähe rapsida ja rabeleda. Samuti ei vaata me sellele pilguga “vau, sa oled niii tubli, et sa ennast ribadeks rabeled”.. pigem ikka “küll on kahju, et sa oma elu selliselt elad/elama pead”.

Mäletan, et ülikooli lõpuaktusel pidas üks minu lemmikutest õppejõududest lõpukõne ning rõhutas ikka seda, et elus proovi leida lihtsam tee. Eriku lapsehoolduspuhkusele jäämisega jääb küll nii mõnegi puhul mulje nagu neil oleks sisimas hirm, et mine tea, pärast võib juhtuda, et lapsevanemad hakkavad selle aasta jooksul lastekasvatamist lausa nautima. Nii palju võiks mõista, et see ongi meie eesmärk!

Lõppkokkuvõttes on meil endil ääretult hea meel, et meie perre on lisandumas kolmas laps ja ning seda paljuski seetõttu, et saame selle raskema perioodi koos läbi teha. Igasuguste asjade üle võib ju vinguda ja viriseda, aga uus suund, mis annab võimalused kaasata aktiivselt mehi lapsekasvatamisesse, on igati kiiduväärt! Oleme ka sisimas väga tänulikud, et meil on võimalus kahekesi koos üldse kodus olla.

Loe ka teisi "Nautige hetke" blogipostitusi: nautigehetke.com

Loe ka neid lugusid