Jaga:     
Blogid

HALB EMA? "Sellepärast, et soovin puhkust 24/7 lapsega olemisest?!"

Olen tüdinud! Ma ei taha olla enam lihtsalt Kenerti ema, tahan taas Kristin olla. Isegi perearstile helistades pean ütlema:”Tere, Kenert Pätriku ema!”. 

Ka blogilugejatele olen ma Kenerti ema, mitte Kristin kui eraldi seisev inimene. Võimalik, et mõne jaoks olen ka sõbranna, õde, tütar või kolleeg, aga peamiselt siiski Kenert Pätriku ema.

Juba mitmeid päevi vaevlen kohutava motivatsioonipuuduse all. Tegelikult lausa nädalaid. Mind on tabanud viimasel ajal pidev närvilisus. Ma olen muidu ka üsna kärsitu inimene ja ma ei talu näiteks laste nuttu või haukuvaid koeri või bussis ees tuigerdavaid vanainimesi, aga just viimastel nädalalatel olen muutunud eriti põlastusväärseks ka enda jaoks.

Kui varem oli Kenerti nutt või lärm minu jaoks selline enamvähem kannatatav (minu õnneks nutab ta minimaalselt ja kisab veel vähem), siis nüüd ei talu ma enam piuksugi, mis ta oma suust kuuldavale toob neil hetkedel, kui ma rahu või vaikust soovin – a'la, kui olen mõne “oma asjaga” tegelemas ja ta lihtsalt tähelepanu nõuab. Päris kohutav ema – kas pole? Samas püüan ma end maha rahustada, mõeldes, et ma ei soovi olla “selline” ema, kuid on hetki, kus see mõte mind ei päästa – ma lihtsalt lasen oma viha ja ängistunud mina endast valla. Õnneks talub Kenert seda päris hästi ja viimastel päevadel olen avastanud hääletooni, millega rääkides Kenert mind reaalselt ka kuulab, maha rahuneb ja tänu sellele rahunen maha ka mina – edusammud. Kuigi ega ta on mul seesuguse iseloomuga, et tema sõna peab ikka maksma jääma ja tema porisemine jääb alati viimaseks.

Tahan olla hea ema, aga tahan olla ka mina!

Ma ei taha rääkida sellest, mis mind üldse sellisesse olukorda on toonud ega sellest, milline ma hetkel olen, vaid tegelik kirjutamise põhjus on hoopiski muus – ma ei taha olla selline inimene ega ema, kes ma praegu olen. Kuid hetkel pean ma tunnistama, et ma olen üsna tüdinud – ma ei taha olla enam lihtsalt Kenerti ema, tahan taas Kristin olla. Isegi perearstile helistades pean ütlema: ”Tere, olen Kenert Pätriku ema!”, siis saab pereõde sekundiga aru, kes teisel pool toru on. Viimasel ajal mõtlen ja vaatan end ja saan aru, et ma ise olen loonud endast kuvandi sellisena nagu see hetkel on. Ka blogilugejatele olen ma Kenerti ema, mitte Kristin kui eraldi seisev inimene. Võimalik, et mõne jaoks olen ka sõbranna, õde, tütar või kolleeg, aga peamiselt siiski Kenert Pätriku ema. Kas pole mitte nii? Muigan hetkel isegi, sest miski hääl kisendab mu peas, et kujutan seda kõike endale ette.

Tööleminek aitas ühel korral

Olen sellel teemal kirjutanud ka varem, kuidas mind kohutavaks emaks peeti, kui tööle läksin ajal, mil Kenert oli veel kõigest 8kuune. Miks? Kõige suurem ja olulisem põhjus minu enda jaoks oli see, et ma vajasin rahu, eemalolekuaega ja vabadust. Kõike seda olen ma ka tööl olles saanud – kas ma olen tõesti seetõttu halb ema, et soovin puhkust pärast 8 kuud 24/7 väikese lapsega koos veedetud aega? Tõsi, minu õnneks oli Kenert üsna kerge laps ja ka uni oli tal päris sügav juba üsna pisikesest beebist peale. Samuti pole ta kunagi eriline kaisusmagaja olnud, mis tähendab seda, et ööuni on alati olnud meil üsna kvaliteetne. Aga päevane aeg – ainsad korrad, mil lapsest “puhata” sain, olid vetsu ja vanni külastused. Ilmselgelt ei ole ma ainus “seesugune” ema, aga hetkel püüan siiski väljendada vaid seda, mis toimub minu, mitte keelegi teise sees või peas.

Esimesed 7 kuud olid minu jaoks täiesti okeid – lust ja lillepidu. Aga kuna ma pole kunagi eriline rutiiniarmastaja olnud ja mingil hetkel hakkas see siiski meie ellu tungima, siis tekkis ka tohutu pahameel. Selline tunne, justkui oleksin omas kodus vang ja peaksin kantseldama beebit, kes võiks ükskord ometi iseendaga ise hakkama saada. Otsustasin, et ma ei soovi olla selline ema, kelleks olin muutumas ja läksin tööle – millega kaasnes teiste pahameel, sest olin olnud kohutav ema ja oma lapse jätnud, et minna tööle. Aga kumb siis ikkagi on olulisem – kas iseenda rahulolu või teiste heakskiit minu valikutele? Pärast paarinädalast töölkäimist tundsin, kuidas pinged minu ja Kenerti vahel hakkasid vaibuma.

Nüüd aga tunnen, et see aeg on jälle tagasi.

Kuidas taas hea ema olla?

Jah, ma tunnen, et ma olen halb ema, sest ma ei suuda hetkel meenutada viimast päeva, mil toa põrandal istusin ning Kenertiga mängisin. Viimasel ajal annan talle vaid miskit kätte, et siis ise patja nutta või lihtsalt teki all lesida. Ikka mängin ju temaga, aga seda aega on väga minimaalselt. Viimasel ajal on minust üha rohkem saamas ema, kes ostab oma lapsele kokku muudkui uut ja huvitavat kraami, et tal ikka üksinda veel huvitavam oleks, et ta jumala eest mind minu rahuhetkedel segama ei tuleks. Kuidas taas hea ema olla? Ma püüan endaga võidelda ja ühel päeval taas normaalne olla ja leida see tee tagasi paika, kus saan endaga rahu sõlmida ja leida ülesse see mina, kes armastab vaid Kenertit ja soovib iga oma vaba hetke veeta vaid temaga.

Pühapäeva öö oli Kenertil üsna rahutu, seega vastu hommikut haarasin ta enda kõhule magama – sellistel hetkedel taipan, kui oluline on Kenerti jaoks tegelikult minu lähedus ja hea emotsioon. Üsna pea kadus minu uni ja ma lihtsalt silitasin tema pisikest selga. 

Kenerti voodi kohal seinal asetseb poster, kus seisab: ”väikesi poisse ei tohiks kunagi magama saata, ärgates on nad alati päeva võrra vanemad!”. Ma loen seda lauset igal päeval mitmeid ja mitmeid kordi ja püüan luua Kenerti jaoks lapsepõlve, kus saaksin ka ise tulevikus öelda, et olen teinud kõik, et minu lapsel oleks õnnelik lapsepõlv – loodan, et suudan seda.

Peagi läheme mu õe juurde Rakverre ja ööbime Kenertiga kaks ööd eraldi korteris. Siit tuleb ka minu pisikene eesmärk iseendale – naudi seda aega Kenertiga ja temast puhkamise asemel puhka kõigest muust. Pärast puhkust kirjeldan kindlasti selle aja jooksul toimuvat ning panen kirja ka selle, mis minu peas kolme päevaga muutub. Vaatame, kas minust saab üks normaalne ema või kärssavad ära minu viimasedki närvirakud.

Täismahus postitust loe Kristini blogist: kristinblogib.com

Loe ka neid lugusid