Jaga:     
Pere ja Kodu

VÕÕRAD LAPSED ON VAHEL TÜÜTUD: "Enne, kui vihastad ja mind hukka mõistad, püüa mõelda, et see, mida sa näed, ei ole tingimata halb kasvatus!"

Läksime perega õhtustama, kui mu mudilane läks järsku endast välja, sest ma ei lubanud tal kanalihatükke laiali pilduda. Ta hakkas karjuma ning meid käte ja jalgadega peksma. Kuna ma olin ainus, kellel oli õhtusöök lõpetatud, võtsin lapse kaasa ja läksime restoranist välja.

Möödusin tänaval mitmest söögikohast ja inimesed vaatasid mind halvakspanevate nägudega – kindlasti ei olnud neil endil lapsi, kuna need, kes ise on kaheaastast kasvatanud, ei teeks mulle iial sellist nägu. Nad oleksid justkui tahtnud öelda “Ära vii oma last välja, kui sa ei suuda teda kontrollida!”

Jah, ma ei suuda teda alati kontrollida. Mitte veel.

Mu laps on kahene ning tal kulub veel aastaid enne, kui ta mõistab, kuidas avalikus kohas käitutakse. Ja restoranist halva käitumisega lapse välja viimine on ainus viis, kuidas ma talle õpetada saan, mis on õige ja mis vale. Keelates teda miljon korda, uuesti ja uuesti.

See teekond vajab rahulikku meelt, rasket tööd ja päris kogemust! Kui ma teda kohvikusse ei vii, ei saa ta iial teada, kuidas seal käitutakse. Te võite pahandada, kuna me ehk rikkusime paar minutit teie õhtusöögist, kuid midagi pole teha – te olete üks osa sellest õpetusest. Teie vanemad tegid teiega samamoodi ning tõenäoliselt teete ka teie nii, kui olete sarnases situatsioonis oma tulevaste lastega.

Niimoodi õpetangi ma oma last, niimoodi õpin ise teda kontrollima. Nii saab ka temast ükskord austusväärne inimene.

Jah, võõrad lapsed võivad vahel olla tüütud. Aga enne, kui vihastad ja mind hukka mõistad, püüa mõelda, et see, mida sa näed, ei ole halb kasvatus, vaid viis, kuidas selle lapse vanemad olukorda parandada püüavad.

Sulle näidatakse seal situatsiooni, kuidas ühest lapsest inimest vormitakse.

Loe ka neid lugusid