Jaga:     
Blogid

3-aastase jonnituurid, õhtused magamapanekud, suuvärk ja naljad!

Täidan parasjagu laste beebiraamatuid järgi ning avastasin, et pisiasjad ununevad ajaga ikka nii kiirelt! Hea on blogis  ajas tagasi sirvida ning lugeda, mida keegi lastest mingis vanuses tegi või millised ealised raskused parasjagu käsil olid. Täna siis kirjutan veidi meie pere kolmesest.

Lennal on küll vanust vähe, kuid ta ei saa kunagi olema enam see „pisike“, sest lihtsalt kogu ülejäänud elu jääb ta Nora kõrval alati selleks suureks tüdrukuks või vanemaks õeks. Kolmanda lapse kõrval näib ta ilmselt täiskasvanuna.

Lennal on meil mitmeid nimesid, paljud neist juba sünnist saati kasutusel. Mina kasutan tihti Lendur ja Leenu, Erik Ljontsik ja Lennart. Tundub, et Lenna ise on väga harjunud, sest kui ma talle poes hüüan „Lendur, tule nüüd kiiremini!“, siis ei tee ta teist nägugi, vaid tõstab lihtsalt tempot, et meile järele jõuda.

Jonnituurid

Leenu on meil tegelikult endiselt väga tubli, eriti kodust väljaspool. Olen aru saanud, et lasteaias kuulab alati ilusti sõna, riietub ise ja on selline tubli mängusell. Meisterdamine tuleb hästi välja ning igal sobival vabal hetkel vaid laulaks ja tantsiks. Tegelikult ei saa ka laias laastus kodus tema üle kurta, sest eks tema käitumisel on ka omad põhjused. Mahaviskamine ja lihtsalt karjumine tuleb peamiselt sellest, kui ta on päevast väsinud või kõht on tühi. Viimase osas oskame juba ennetada, aga juhtub ikka, et jääme selle söögitegemisega veidi hiljaks. Väsimuse osas teeb ta vaikselt edusamme ja vahel enne suuremat kisa ütleb ise, et on väsinud. Siiski enamjaolt võib see klikk nii suvalises kohas käia, et ise ka ei usu. Näiteks mängib rahulikult oma nukuga, hakkab tal nööpi kinni panema.. ei õnnestu ning siis hoidku kõik alt! Suu pärani lahti ja sealt tuleb sekunditega täielik pettumine ja hüsteeria. Katsu sa ainult lähedale minna, võid hoobi osaliseks saada! Mõistus lülitub välja ning edasised kõnelused jooksevad lihtsalt mööda külge maha. Reeglina laseme tal ära karjuda ning oleme ka viinud teise tuppa, sest see kisa on ÜÜRATU. Pärast rahunemist ikka räägime antud olukorra läbi ja eks ta saab ise ka aru, et läks natukene käest ära, kuid vanus on lihtsalt selline, kus emotsioonidega on raske toime tulla.

Magus

Muideks Lennal on lasteaiast kaasa tulnud mingisugune tohutu magusasõltuvus. Varem seda polnud, aga kahtlustan, et siin mängivad rolli mingisugused jogurtijoogid, moosisaiad ja pannkoogid, mida neile iganädalaselt ikka pakutakse. Üldjuhul olen ma menüüga rahul, sest hommikusöögiks ikkagi erinevad pudrud. Vitamiiniampsuks puu- ja juurviljad. Lõunasöögiks hautised, tavalised n-ö kodutoidud või supid. Õhtuooteks midagi kergemat. Kuidagi lasteaias käimisega on tekkinud see eriline magusa küsimine. Ilmselt mängib siin rolli ka see, et toit võib seal küll tasakaalustatud olla, kuid Lenna mõnel toidukorral viilib. Ehk tekitab see mingisugust ainepuudust. Küll aga kodus on meil ikkagi reegel, et 17-18 ajal sööme õhtust ning pärast seda võib siis midagi saada. Tavaliselt iga päev meil anda polegi. Tihti sobivad ka magustoiduks maasikad.

Õhtused magamaminekud

Märtsikuu oli meie jaoks üle pika aja üks väga väsitav kuu. Meil olid tõelised küsimärgid Lenna magamapanemise osas. Nagu ka raamat ütleb „Minu mõistus on otsas!“. Ja see oli täiega otsas. Olime ikka kuni kolmeseks saamiseni tal voodi kõrval istunud ja ta uinus ikka ääretult kaua, oma tund aega. Kannatasime selle vaikselt ära, sest ta oli rahulik ja vähemalt nii jäi magama. Olgem ausad, täielik igaõhtune ajaraiskamine ning sisimas oli mul alati suur rõõm, kui oli taas minu kord Norat magama panna. Nora uinub meil praktiliselt kohe ning siiani pole temaga probleemi olnud.

Ühel hetkel aga kõik muutus ning Lenna mõtles, et küll on vahva, kui keegi voodi kõrval istub. Võiks ju püsti tõusta, voodis hüpata, kiljuda ja hüüda. Tegime kohe asja selgeks, et sellisel juhul ei ole keegi tal toas. Kompasime oma nädal aega piire ja midagi lihtsalt ei aidanud! Iga õhtu lõppes kisa või suure nutuga. Lõpuks tegime otsustava sammu. Istusime õhtul kokku ja rääkisime, et tänasest hakkab nii olema, et emme-issi loevad muinasjutu ära, me räägime natukene juttu ning siis me lähme ise ka puhkama. Samuti viisime tema toast ära tugitooli, milles me tema kõrval istusime ning ütlesime, et näed, enam pole meil kuskil ka istuda. Algas meie endale kindlaks jäämise periood. Tulime pea kaks nädalat iga õhtu, kord üks – kord teine, toast välja ning jätkus hüüdmine, kisa, nutt, hüüdmine, vaikus. See jama kestis igal õhtul nii tunni aja jagu! Mainin ära, et Lenna magamistuba on meie toa kõrval, kus Nora magab ja olgu jumal tänatud, et Nora on tohutult raske unega! Teda ei äratanud miski. Meie õhtused omavahelised vestlused Erikuga olid umbes sellised „Kas ma peaksin minema? Äkki sa peaksid minema? Mine ütle, et emme magab ja on väga kurb kui sa ta üles karjud! Mine hoopis tuppa ja ütle kurjalt „aitab nüüd“. Ei, ära mine üldse tema juurde. Ehk peaks talle lithsalt vett pakkuma? Äkki ta päriselt tahab pissile minna.. KURAT KÜLL, MINE TÕSTA TA LIHTSALT TERRASSILE ja ütle, et enne tuppa ei saa, kui vait jääb“.. kokkuvõtvalt mõni õhtu oli temast tohutult hale, teine õhtu ajas jälle niivõrd närvi, AGA jäime endale kindlaks ning ei läinud tema tuppa tagasi. Tundus lootusetu, kuid nüüd kolme nädala möödudes natukene vaikselt hüüab ning uinub juba vähem kui kümne minutiga. Tõeline töövõit! Loodetavasti jätkub see samas vaimus, sest plaan on nad suvel Noraga ühte tuppa magama panna.

Lenna mõtted, jutud ja piirikatsetamine..

Olen ju kõrvalt igasuguseid lugusid kuulnud, aga üks hetk ehmatab ikka ära küll, kui laps ütleb sulle „sina ole vait!“. Mäletan, et esimest korda ütles Erikule ja ise vaikselt itsitasime, et hahaha, küll on naljakas. Enam nii naljakas polnud, kui järgnevatel päevadel uuesti kuulsin. Ise veel mõtlesin, et kuidas ma seda kasutanud olen ja meenus vaid päev varem mänguväljaku intsident. Kõik oli nii ilus ja tore, mõtlesin, et teen Lennale head meelt ja lähme rattaga suurele mänguväljakule mängima. Kohale jõudes saime natukene mängida, kui hakkas mingi suurem hädaldamine pihta. Ikka alguses heaga ja püüdsin kannatlik olla, kuid asi läks koguaeg rohkem ja rohkem käest ära. Lõpuks läksin ma päris kurjaks ja ütlesin Lennale, et kui ta kohe vait ei jää, siis me lähme koju tagasi. Ilus mänguõhtu lõppeski lõpuks nii, et terve tee koju karjus ta mul ratta tagaistmel. Nii, et siinkohal pean vist süü küll enda peale võtma.

Sellega muidugi asi ei piirdunud. Ka „paha issi“, „paha emme“ on sõnavaras pikalt olnud, aga see kuidagi ei tundunud nii hull ja jäi mulje, et ilmselt on see sõnapaar lasteaiast kaasa tulnud.

Kõige tipp oli muidugi üks õhtu, kus Erik oli lastega mängutoas, ma tegin süüa.. ja kuulen, Lenna ärritub ning hakkab aga tulema.. „Paha issi oled, mine ära“, veidi seal vaidlevad mingisuguse legoklotsi üle, kui tuleb „sina ole vait“.  Ise naeran köögis, et ALLES KOLEMENE! Erik siis püüdis seal temaga rääkida ja mida kõike veel, kui Lenna ärritus ja ütles „loll oled!“. Jepp! Kolmene ütleb sulle, et sa oled loll!

Küll on tore, et meil on Lenna „beebi“grupp veel suhtluses, sest esimese asjana kirjutasin ma sinna. Mõtlesin, et vahva küll, minu lapsest saabki selline kena suuvärgiga preili, kes käib ja lajatab. Koheselt tuli postituse alla mitmeid kommentaare, mis mu mõnusalt maha rahustasid. Nagu ikka, kõik on mööduv. Mitte välja teha ning hiljem sellest rääkida. Ja nagu naksti, 10 päeva pole neid nõmedaid sõnapaare enam kuulnud.

Lõpetan oma postituse mõnede positiivsete mõtete, tähelepanekute ja naljadega temalt..

  • „Emme, mulle meeldivad ainult rahulikud inimesed“
  • Lenna tuleb vaikselt ligi ja sositab „issi, teeme nii, et Nora viime teise tuppa ja siis sa annad mulle salaja kommi“, ise vaikselt itsitades.
  • Kõik meie pere mehed (sh ka sugulased) on kaagid.
  • Lähme parasjagu ühelt tädilt maasikaid ostma.. ise valin seal vaikselt, kui Lenna teatab kõva häälega „Tere, mina võtaksin ühed hästi punased maasikad“
  • Üks õhtu räägime vanaemadest- vanaisadest ja ütlen siis Lennale, et tal ikka veab, tal on kolm vanaisa.. vaatame koos pildialbumit ja püüan siis pikalt seletada vanaisast, kelle nimi on Enn. Kasutan nime juba mitmeid kordi oma lausetes. Lenna vaatab mulle pikalt ja mõtlikult otsa „aga mul on nukumajas KEN“. Ok siis!
  • Lenna lõpetas pärast supi söömist oma kohupiimaga ning teatas „kohupiim ja supp said kõhus kokku ja läksid koos ujuma“
  • Leenu pusib ja pusib, üritab oma fliisi kinni saada, aga ei õnnestu. Erik siis aitab ja Lenna ise samal ajal tõdeb „selle lukuga on üks suur jama“

Loe ka teisi "Nautige hetke" blogipostitusi: nautigehetke.com

Loe ka neid lugusid