Jaga:     
Blogid

Vaatan oma lihaseid ja mõtlen: "Neetud, tüdruk, sa näed hea välja!"

Olen proovinud kahte toitumiskava ja nälg viis silmanägemise. Jah, magu oli sodi täis, kõht punnis, kuid hambad sügelesid. Nälg oli. Masendus. Tujutus. Piirangud teevad mind tigedaks. Kui ma millalgi paksuks lähen, siis räägime sel teemal uuesti.

Meil kõigil on ilmselt selliseid hetki, mil me tunneme end eriti kaunitena. Lihtsalt, vaatad peeglisse ja mõtled, et küll ma olen ikka ilus!

Vastukaaluks on meil kõigil ilmselt ka neid hetki, mil me vaatame peeglisse ja me ei ole üldse rahul sellega, mida me seal näeme. Ma saan mõistliku inimesena aru, et mu enesekindlusega on ilmselgelt probleeme, aga seda ei ravi see, kui keegi ütleb: "kammoooon, mis sa põed!"See on sama, kui keegi ütleb klaustrofoobilisele inimesele kitsas ruumis, et kle, ära põe. Või verd kartvale inimesele, et ära nüüd minesta, veri on lebooooo. Aaaaa, okei! Ma siis enam ei karda :)

That's not how it works.

Tegelikult asi nii hull ei ole, kuna mu enesehinnang on juba päris kõrge. Ausõna on. Selliseid põdemise hetki on suhteliselt väheks jäänud. Viimasel ajal ongi pigem just sellised hetked, kus ma riideid vahetades lihtsalt seisan peegli ees ja vaatan oma keha.Nõme, eks? Kõlab täiega nõmedalt, ma tean. Aga ma olen uhke! Ma olen täiega uhke, et ma olen nii palju ära teinud. Ma olen realist ja saan ka aru, et mu tuhar ja reied ei vasta endiselt mu kõrgetele ootustele, aga nad on oluliselt kenamad, kui nad olid nt aasta tagasi.

Töötab! See, mida ma teen, see töötab.

Tegelikult ma tean, et kui ma oma toitumist korrigeeriksin ja sihipärasemalt treeniksin, siis tuleksid muutused ka oluliselt kiiremini. AGA. Ma olen üks nendest inimestest, kellel on dieeti maru raske pidada, kui mul ei ole otsest vajadust. 

Kui ma kolm aastat tagasi oma kaalulangetusega alustasin, siis oli mul motivatsiooni dieeti pidada küll ja veel. Noh, sest ma olin ülekaaluline. Enam ei ole. Ma ei ole ülekaaluline ja ma enamasti tunnen end väga hästi oma kehas. Siis on kuidagi eriti raske oma toitumist piirata. Kas ma olen ainus?
 
Kõht on punnis, aga nälg ikka piinab!
 
Ma ei suuda lihtsalt. Juba mõte sellest, et ma ei saa ise otsustada, mida ja kui palju ma söön, tekitab minus ette meeletut stressi. Oma "mina söön toitumiskava järgi ja saan KÕIKE süüa ja kõht on täiega täis" kommentaarid võite kirja panna, kuid postitada pole neid mõtet. Võimalik, et teistele sobib, aga mina ei taha. Olen proovinud kahte toitumiskava ja nälg viis silmanägemist. Jah, magu oli sodi täis, kõht punnis, kuid hambad sügelesid. Nälg oli. Masendus. Tujutus. Piirangud teevad mind tigedaks. Kui ma millalgi paksuks lähen, siis räägime sel teemal uuesti.

Ma isegi ei tea, mis selle postituse point on. Ma tahan lihtsalt oma kehast rääkida. Ilmselgelt!
 
Pildista ja filmi end!
 
Ma olen ennast nüüd rohkem pildistada ja filmida üritanud. Olen võrrelnud oma praeguseid pilte ja videosid eelmise ja üleeelmise aasta omadega ja edasiminek on märgatav. Ma julgustan kõiki endast pilte tegema. Videod on veel paremad, kuna seal ei ole võimalik oma vigu "hea nurgaga" ära kaotada. Liikuv keha toob su vead kõige paremini välja. Okei, ma saan aru, et oma vigu on piinlik vaadata. Ma saan aru. Mina oma lapendavaid kintse vahtides tahan ka maa alla vajuda, kuid siis ma vaatan oma õla,- selja,- käsivarre- ja kõhulihaseid ja mõtlen: "neetud, tüdruk, you are looking fiiiiiine!" Tegelt ka!
 
Loe postitust edasi rohkete motivatsioonipiltide ja kutsega ühistele jõupingutustele blogist "Ise oled paks!": iseoledpaks.ee

Loe ka neid lugusid