Jaga:     
Pere ja Kodu

ÜHE EMA SELGITUS: miks ma ei mängi oma lapsega (ega end ka süüdi tunne)?

Edaspidi otsustasin, et ma ei tee enam lapsega kvaliteetaja veetmiseks asju, mis mind ega teda ei rõõmusta. Ma keeldun rollimängudest ilma igasuguse süütundeta. Kas ma olen nõus lapsega koos kassi mängima? Ei. Kas me sõidutame koos mänguautosid mööda tuba? Ei. Kas ma olen kodumängus tema laps? Ei, ma ei suuda seda teha.

Mida tähendab lapse jaoks mängimine ning kui oluline on, et vanemad nendega rollimänge mängiksid? Kui lapsed meid mängima kutsuvad, kas nad tegelikult ootavad, et me nendega mängiksime? Kas mäng peab alati just mäng olema ja millisel kohal selles kõiges on lõbu?

“Ema, kas sa mängiksid minuga rongisõitu?” küsis mu tütar minult, asetades ise söögilaua toole teineteise järele ritta.

“Muidugi! Kus on minu iste rongis?” vastasin, ning oma peas meenutasin, kuidas ma ise lapsena sõpradega rongisõitu mängisin.

“Sa võid täpselt siia istuda!” vastas mu laps ning palus mul pilet välja otsida. Leidsin oma taskust vana pooleldi rebenenud ostutšeki ning ulatasin selle rõõmsalt talle. Tundus, et ta oli piletiga rahul.

Veel mõni minut oli meil mõlemal lõbus, kuni asjad hakkasid teist suunda võtma.

Ma hõikasin: “Kõik peale, rong hakkab liikuma!”, mispeale mu laps pahaselt tõreles, et hoopis tema pidi seda hõikama, kuna tema on rongijuht. Vabandasin ning tõusin korraks püsti. “EIIIIIII, sa ei saa püsti tõusta, rong ju alles sõidab!”

Ja nii tegin ma veel mitmeid asju valesti. Mul ei olnud enam väga lõbus ja tegelikult lapsel samuti mitte. Aga ma tahtsin ikkagi olla see ema, kes lapsega lõbusasti aega veedab ja mängib. Miks see mul välja ei tulnud, miks me kumbki seda mängu ei nautinud?

Mäng = lõbusalt veedetud aeg

Tegelikult ei tähenda lapse jaoks mängimine midagi muud, kui lõbusalt aja veetmist. Lõbus saab aga olla ainult siis, kui see on tore, mitte peale surutud.

Mõni aeg pärast eelkirjeldatud vahejuhtumit lugesin lastepsühholoog Peter Gray kirjutatud artiklit, kus ta toob välja mängu olulised elemendid lapse jaoks. Lapsed õpivad mängides midagi. Kõiksugu rollimängud – nagu kodu, rongisõit, kool – annavad lapsele võimaluse proovida erinevaid rolle, mida nad veel päriselt ei tunne. Nemad ei tea, kuidas autoga sõidetakse, kuidas koolipingis istumine tundub, kuidas perele õhtusööki valmistatakse ning mis tunne on olla ema.

Täiskasvanuna me aga oleme kõik need oskused juba omandanud, me teame, kuidas need rollid tegelikkuses välja näevad – ja just seetõttu on need mängud meile igavad. See on sama hea, kui hakata otsast peale tähestikku õppima, kuigi see on meil ammu peas.

Mis on siis lahendus?

Leian, et mängimine lapsega on küll oluline, et me saaksime koos kvaliteetaega veeta, kuid see ei pea ilmtingimata olema midagi sellist, mis mulle lõbu ei paku. Ja rollimängud ei paku mulle lõbu. Mängimine ei saa olla pealesurutud. Lapse jaoks mängimine on definitsioon toredasti veedetud ajale – see ei pea tegelikult olema mängimine. Kui sa ei tunne lõbu, siis lapse definitsioonina sa ei mängigi.

Sain aru, et kui ma ei tunne lõbu, ei tunne me kumbki asjast lõbu. Laps näeb, kui mu süda pole asjas sees.

Edaspidi otsustasin, et ma ei tee enam lapsega kvaliteetaja veetmiseks asju, mis mind ega teda ei rõõmusta. Ma keeldun rollimängudest ilma igasuguse süütundeta. Kas ma olen nõus lapsega koos kassi mängima? Ei. Kas me sõidutame koos mänguautosid mööda tuba? Ei. Kas ma olen kodumängus tema laps? Ei, ma ei suuda seda teha.

Selle kõige asemel leian ma hulganisti tegevusi, mida me mõlemad naudime. Me jalutame looduses, me sõidame jalgrattaga. Me käime ujumas, joonistame, maalime. Me loeme koos raamatuid, ehitame Legodest suuri torne ja maju. Me mängime lauamänge ja küpsetame kooke. Ja meil mõlemal on tohutult lõbus!

Aga mida ma vastan, kui mu laps mind mängima kutsub?

Ma meenutan taas, et mängimine on lõbus ajaveetmine. Laps kutsub mind küll mängima, aga see tähendab tegelikult, et ta tahab minuga midagi vahvat koos teha, ta tahab minuga maailma jagada. Siis ma võtangi ja kallistan teda tugevasti. Ma keeran valju muusika käima ja me tantsime. Ma ajan teda mööda kodu taga ja jooksen ümber laua ta eest. Ma kõditan teda ja ta naerab hingest. Ma leian kõiksugu tegevusi, mida me mõlemad siiralt naudime.

Veetke oma lastega aega sedasi, et teil mõlemal on lõbus! Päris suhtlus ja läbisaamine sünnibki nii, et mõlemal osapoolel on vahva.

Loe ka neid lugusid