Jaga:     
Uudised

Kersti Heinloo: "Loodan, et lapsed ei heida mulle ette, et olen neile vahel eelistanud eneseteostust."

“Usun, et viibin ikkagi oma laste energiaväljas, isegi kui otseselt nendega ei tegele – on olnud perioode, kui olen palju ära olnud…" räägib näitleja Kersti Heinoo (41) ajakirjas Eesti Naine.

"Muidugi on ka meil olnud raskemaid aegu, lausa kriise. Aga nüüd on poisid suuremad, 10 ja 15, ja saavad hakkama," ütleb Kersti. Kui ta vanem poeg oskab juba hinnata pääsu ema kontrolliva silma alt, siis väiksem on rõõmus, et igal õhtul, ka siis, kui Kerstil on etendus, loevad nad raamatut ja ema teeb pojale talla- ja käemassaaži.

“Ma ei tea, mis see emaks olemine tegelikult on. Võib-olla pole ma olnud piisavalt range ema. Vahel tundub, et olen lastelaagri kõige vanem liige, kellest miskipärast eeldatakse, et ta peab vastutama toidutegemise ja raha eest.”

Vaktsineerimise vastane

Kersti peab end lapsevanemaks, kes on “natuke metsa poole”. Ta ei taha elus pimesi järgida ühtki reeglit ega väljakujunenud seisukohta, vaid teeb iga teema endale põhjalikult selgeks. Ütleb julgelt, et on näiteks vaktsineerimise vastane. Väiksem poeg pole saanud ühtki vaktsiini, kuid esimese lapse sündimise ajal oli Kersti veel enda sõnul noor ja mõjutatav ning lasi tookord beebile siiski ühe vaktsineerimise teha. “Mu ema on arst, aga koos mu isaga on ta alati aktsepteerinud minu valikuid – aga samas ka mu õe omi, kes on lasknud oma lastele teha kõik vaktsiinid.”

Kersti teeb oma valikuid, olles otsustanud loodusega võimalikult tasakaalus elada. “Jah, tarbin küll näiteks pakendatud tooteid, aga tundub absurdne toppida kehasse asju, mis võib-olla ei peaks seal olema. Ma ei eita kaugeltki lääne meditsiini ja olen turvaliste vaktsiinide poolt. Aga midagi ei saa uskuda pimesi, tuleb olla kriitiline igasuguse info suhtes – natuke mõelda, lugeda, enne kui endale midagi sisse toppida.”

Suhte lõpp ja uue algus

Ta usub, et teistmoodi teraapiad tulevad inimese ellu perioodil, mil just sellist lähenemisviisi vaja – Kersti puhul siis, kui ta oli lõpetanud pikaaegse suhte oma poegade isa, näitleja Janek Joostiga. Praeguses elus on Kersti alternatiivsetest valikutest jäänud esmaseks homöopaatia, mille poole ta tervisemurede korral kõigepealt pöördub. “Ma olin pärast lahkuminekut vallaline kuus-seitse aastat, peaaegu igasuguste suheteta. See on päris pikk periood,” tunnistab Kersti. “See on minuvanuste tuttavate seas suur probleem – on väga palju üksikuid naisi, suhteta ja isegi ilma lasteta. Kui minnakse lahku, jäädakse väga kauaks omapäi ega leitagi endale elukaaslast. Ja kui pole ka lapsi varasematest suhetest, oled täiesti üksi.”

Kuidas ta ise sellest olukorrast välja tuli? “Tinderisse igatahes ei läinud!” naerab Kersti. “Kristjaniga tutvusime nii, et… Mulle meeldis mitu tööd, mis ta lavakunstnikuna oli teinud. Ja tollal oli mul ajajärk, mil olin otsustanud inimestele alati öelda, kui nad on midagi ägedat korda saatnud. Mõtlesin, et mis siis, et ma teda ei tunne, ja kirjutasin talle Facebookis. Kristjan vastas: väga tore, aitäh! Jäime suhtlema, saime hiljem kokku ja nii see läks...”

40. eluaastad on naise elus ka bioloogiliselt tähenduslik pöörijoon – viimane õitsemishetk. Hüpitades kas või mõttes võimalust veel mõni laps saada, ütleb Kersti: “Miks mitte? Minu peres oli neli last ja minu kujutluses on kolm olnud miinimum. Samas mõtlen vahel, et kui maailm nii tuksis on, kas on vaja siia kedagi veel juurde tuua. Aga loodan siiski, et inimkond suudab mõista, et elame planeedil koos ja panustame ühiselt selle säilimisse.”

Toimetas Kerttu Jänese

Artikkel ilmus Eesti Naise aprillinumbris 

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu

Loe ka neid lugusid