Jaga:     
Uudised

Hanna-Liina Võsa: „Olin arvestanud, et kui last ei tule, siis see on ka okei.“

Oma tulekuks poleks Otto Eliel aga saanud enam õigemat hetke valida. Ja nii on väga hea. “Ma olen vist kogu omaette olemise aja juba kätte saanud,” tõdeb  Hanna-Liina (36) ajakirjas Anne&Stiil. Nii piisab talle hetkedest, mil poeg on lõuna­unne vajunud.

“Ma ei taha tunda üksiku üliõpilase ja maailmaränduri tunnet, mõelda sellega seotud mõtteid,” tunnistab muusikalitäht. “Seda on kunagi olnud palju, isegi liiga palju.” Rootsis, Göteborgi ooperiteatris annab ta “Ooperifantoomi” etendused täismajale. Kõik teatri 1800 istekohta on välja müüdud. Igal etendusel. Kui Hanna-Liina möödunud sügisel peakangelanna Christine’i rolliga alustas, läksid nad esialgu Rootsi terve perega, kaasas elukaaslane Christer Saaliste ja poolteiseaastane poeg Otto Eliel, ainult vanim “laps”, beagle Taco, jäi Eestisse. Vahel käis ka ema Tiia abiks. Kuna peagi ilmnes, et teistel pole sel ajal Göteborgis suurt midagi teha, sõidab ta nüüd vahel ka üksi. Õnneks on eemaloleku aeg üürike.

Hanna-Liina teab ja tunneb, et nüüd on ta osa karjast. Ja nii on väga hea. Poeg on õpetanud teda tegema seda, mida ta muidu ei teeks, näiteks putru keetma või käima ka talvel tublisti ujumas. “Ma olen alati olnud rõõmus, kuid rõõm, mis koos temaga on tulnud, on kuidagi teistsugune. Ootan põnevusega, mis edasi saab.”

Hanna-Liina arvab, et ta hellitab Otto ära

Kui poiss ikka midagi väga tahab, ei luba ema süda andmata jätta. Hommikuti vudib poiss kõigepealt kööki ja nõuab, käsi pikalt ees, küpsist. Kunagi sai kakuke jorisemise peatamiseks antud ja nüüd on harjumusest raske vabaneda. “See juba annab aimu, et võib natuke käest ära minna,” naerab Hanna-Liina.

Muidugi tunneb ta noore emana ka hirmu, et ei unustaks mõnel ootamatul hetkel laua peale midagi, mida seal olema ei peaks. Ühel päeval sai Otto kudumisvarda kätte ning järgmisel hetkel togis sellega koera. “Aga mul on kogu aeg ikka selline tunne, et küll tal on mõistus peas. Tean, et vahel tuleb olla karm, aga ma loodan selle veeretada tema isa õlule.

Maailma murede virvendusel ja välisimpulssidel ei lase Hanna-Liina ennast enam liiga palju mõjutada. Tal on hea meel, et poeg Otto Eliel on loonud olukorra, kus pole aega vaadata telekast saateid või lugeda uudiseid. “Kõike seda on nii palju, et ma ei jaksa kaasa elada,” sõnab ta. “Õnneks tuleb olme peale ja mul on selle üle ainult hea meel.”

Toimetas Kerttu Jänese 

Artikkel ilmus Anne&Stiili märtsinumbris 

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu

Loe ka neid lugusid