Jaga:     
Blogid | Triini blogi

„Mina ISE!“ ehk kuidas laps kiiresti riidesse saada suurema kisata

Juba pikemat aega võib meie elamises kuulda vaheldumisi selliseid fraase: „Mina ISE!“ ja „Pane end riidesse!“.

Kõik algas nagu alati ühel kenal päeval, kui Piiga korraga avastas sõnad „mina ise“ ja sai aru, mis see „ise“ tähendab. See „mina ise“ on vist iga lapse teine persona - selline kohutavalt vinguv, virisev, tige, jonnakas isend, kes tavaliselt ärkab kas hommikuti või siis kui on alati kõige kiirem vajadust kodust minema saada. „Mina ise“ ei ole kordagi ärkvel, kui on aega küll ja saab kõike rahus planeerida või siis aegu kohandada.

Kõige tüütumad on need hommikused „mina ise’d“, sest nendega ei ole võimalik kunagi normaalselt läbi saada või rahus suhelda. Piiga viskab sel ajal silda, karjub nagu keegi nüliks teda elusalt ja omab korraga rohkem jäsemeid kui mõni normaalne inimene. Mõningatel hommikutel suudan ta mingi asjaga ära osta, aga enamasti proovin ma teda riidesse toppida päris pikka aega. Mingi hetk ta murdub ja siis edasi läheb kõik kui lepase reega.

Nädalavahetuste „mina ise“ on selline uimane loom, mistõttu on meil elamises pool päeva nudistide paradiis. Piiga suudab küll tuduriided seljast võtta, aga sealt edasi kaotab ta korraga oskuse end riidesse panna ja kui proovida teda aidata, siis on kisa taevani. Nii mitmeidki kordi on kuulda fraasi. „Pane end riidesse!“ ja lõpuks kui asi on jõudnud mu kannatuste limiidini, siis luban talle pühalikult, et jätan ta üksi koju, et siis ise mänguväljakule minna. Vahel see paneb teda kiiremini liigutama. Täiesti uskumatu on see, kuidas nii „vana“ inimene ei suuda end üldse riidesse panna.

Seda probleemi kohtas vahel ka lasteaias. Piiga litsub ringi joosta ja lollitada, aga ei pane endale õueriideid selga ning see tähendab probleeme, sest teised lapsed ju hakkavad toas riietega higistama. Kord, kui õpetaja mulle seda muret kurtis, et mis siis teha: teised lapsed ei pea ju kannatama seetõttu, et minu oma on kaotanud taaskord võime endale riideid selga panna, siis soovitasin, et jätku mu laps tuppa. Nii tehtigi: kaks õpetajat läksid lastega õue ja minu oma vaatas õpetajaabiga aknast, kuidas teised lustisid. Peale seda korda ta on üks esimesi, kel õueriided seljas ja ukse all ootamas on. Kodus kahjuks sellist asja praktiseerida ei saa, sest on olemas mingi seadus, mis keelab peaaegu neljast üksi koju jätta, et talle õppetund anda.

änahommikusel „mina ise’l“ läks vaid neli tundi, et riidesse saada ja asi lõppes sellega, et toodi mulle riided pihku ning paluti abi riidesse panemisel. Vahel võiks olemas olla mingisugune raamat, mis annaks kasulikke nippe, kuidas lapsed kiiresti riidesse saada suurema kisata.

Minu nimi on Triin (32): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (32) ja Piiga (3a11k).

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid