Jaga:     
Blogid

KAVAL: kuidas ma 10-kuuse vankrivihkaja vankrisse magama harjutasin?

Priidik oli kõige hullem vankrivaenlane üldse – ta oli vankris heal juhul nõus istuma kuni 15 minutit, vankris magada oli tema jaoks täiesti välistatud, see lihtsalt lõppes ohjeldamatu hüsteerilise nutuga.

Uude kohta kolides otsustasin aga, et võtan Priidiku vankris magamise päriselt käsile ja mõtlesin lausa, et teen talle unekooli (kuigi ma seda ei poolda), sest lihtsalt muudmoodi ma ilmselt seda magamist seal ei saavuta. 

Ma olen nii ammu tahtnud siia kirjutada, sest viimasel ajal on rääkida nii palju, aga kuna me eelmise nädalalõpp kolisime, siis lihtsalt pole mahti olnud siia tulla. Ma peagi kirjutan ka meie kolimisest, uue kodu emotsioonidest jne, aga täna tahan ma rääkida enda jaoks millesti väga suurest ja erilisest... elumuutusest? Kui see on õige sõna selle jaoks. Ma ei suuda oma õnnetunnet kirjeldada. See, mis viimasel nädalal toimunud on, on midagi täiesti uskumatut.

Ühesõnaga, kes teab ja kes mitte, siis Priidik oli kõige hullem vankrivaenlane üldse. Ta oli vankris healjuhul nõus istuma ärkvel olles kuni 15 minutit, vankris magamine oli täiesti välistatud, see lihtsalt lõppes ohjeldamatu hüsteerilise nutuga. Ma olen ikka mingi aja tagant proovinud teda uuesti harjutada ja saavutada ükskord see vankris magamine, sest esiteks oleks elu palju-palju lihtsam, kui ta vankris magaks ja noh, ise tahaks ka päeva jooskul natuke värsket õhku saada ja vankriga jalutamine tundub selleks ideaalne võimalus.

Kuna uues kodus on meil mõnus hoov, kus saaks vankris tududa ja ilusad ilma on ka tulekul, siis soovisin ma asja uuesti katsetada. Suvel oleks nii hea, kui Priidikuga saaks vabalt ringi liikuda ilma, et peaks kella vaatama ja seepeale koju jooksma, et oi-oi Priidikul uneaeg, sest veel eelmise nädalani nägi meie elu just selline välja.

Valmistusin tõsiseks vankrikooliks

Uude kohta kolides otsustasin, et võtan Priidiku vankris magamise päriselt käsile ja mõtlesin lausa, et teen talle unekooli (kuigi ma seda ei poolda), sest lihtsalt muudmoodi ma ilmselt eesmärki saavuta. Arvasin, et mõned korrad on tal vaja seal sisuliselt ennast magama nutta, et aru saada, et ka vanker on koht magamiseks. Ärge nüüd arvake, et ma oleks tal lasknud ennast oimetuks nutta, kindlasti mitte. Unekool ei kujuta endast seda, et sa lapse lihtsalt nutma jätad ja ka hüsteerilise nutu peale ei reageeri. Panin enda jaoks paika, et kui nutt peaks muutuma lohutamatuks, võtan ta endale sülle, üritan rahustada, ja kui ta maha rahuneb, panen vankrisse uuesti tagasi. Ükskord ta lihtsalt peab ka ise sellest trallist ära väsima ja nii muuseas lihtsalt ära vajuma. Selline oli plaan.

Hakkame pihta!

Kõigepealt panin ta vankris istuvasse asendisse ja andsin kätte talle tema kaisulapi (see aitab tal alati uinuda ja ilma selleta ta ei maga). Nägin kohe, kuidas ta selle endale kätte haaras ja "nässutama" hakkas. Seepeale lasin seljatoe alla ja panin ta suures hirmus sinna pikali. Suures hirmus just seetõttu, et alati hakkas ta protestima just selle pikali panemise osas. Aga, minu üllatuseks, haaras ta oma lapi veel enam enda näo juurde ja hakkas silmi lahti-kinni panema. Vaatas mind, vaatas ümberringi puid ja maju. See tegi mind kohe rahulikuks ja ma teadsin, et meil on lootust. Kuigi tõsi – ta võib vabalt ka 5 minuti pärast nutma pista, kui aru saab, et ma ta vankris pikali panin ja omastarust sinna magama tahan meelitada.

Ta jäigi magama!

Ütleme nii, et see, mis juhtus, oli minu jaoks täiesti üle mõistuse uskumatu! Niimoodi vankris lappi nässerdades läks 15 minutit ja LAPS MAGAS. Naguu, mida? Teate, see oli veel kergem, kui toas teda magama saada. Nii lebo magama panekut pole mul eales olnud! Okei... ma mõtlesin, et äkki joppas lihtsalt ja kes teab, mis homme on, aga ma olin ikkagi juba selle üle nii õnnelik, et see laps jäi esimest korda vankris magama. Järgmisel päeval panin ka Priidiku vankrisse ja taas läks 10 minutit ning laps magas. Ja sedasi kuni tänaseni. Varsti saab pea nädal aega juba, ja see laps magab vankris! Ma ei suuda seda siiani uskuda.

Ma mõtlen, et Priidik annab mulle alati asjadest ise märku ja teda n-ö dresseerida milleksi pole võimalik olnud. Ehk siis, äkki tundis ta ise, et vot nüüd olen ma valmis vankris uinuma, mine tea. Alati ei pea olema nii, et mingit ime-asju vaja beebi peal katsetada. Vahel piisab ka natuke ootamisest, aeg-ajalt harjutamisest, ja laps võib sulle ise ükskord näidata, et nüüd on ta millekski valmis. See muidugi ei ole raudpolt iga lapsega ja kõikide asjadega, aga siiski. Mina olin juba üsnagi matnud mõtte, et minu laps ükskord vankrit tunnistab. No vot, pean oma sõnu sööma.

Teisi Bettyka postitusi saad lugeda tema blogist: www.bettyka.ee

Loe ka neid lugusid