Jaga:     
Uudised

„Emme, kui väikevenna oleks sündinud, siis mind ei oleks...“

"Matsime koos meie imepisikese beebi, aga ei osanud jagada teineteisega seda, mis meie kummagi sees toimub. Mina rääkisin kolleegidega, jagasin sõpradega, nutsin ja kaotasin samas võime nutta, aga kuidas minu abikaasa sellega toimetas, ma tollal näha ei osanud," usaldab paariterapeut ning raseduskriisinõustaja Küllike Lillestik Pere ja Kodu psühholoogia-eris.

Meie pere kõige suurem katsumus oli see, et kahe lapse, Pärteli ja Merikese
sünni vahele mahtus veel üks rasedus, mille pidin lapse haiguse tõttu
katkestama. Lapse surmale järgnenud lein mõjutas emotsionaalselt kogu meie
perekonda, nii minu toimetulekut iseendaga kui lähedust mehega. 

See valus kogemus oli mitmeti ka õpetlik. Sain aru, kuivõrd erinev on naiste ja
meeste lein. Ma ei tea siiani täpselt, kuidas abikaasa leinas meie ühist last. Kui
mina sain kõhubeebiga rääkida, andeks paluda, hüvasti jätta, siis abikaasa
kohtus lapsega alles pärast tema sündi. 

Kõige keerulisem oli aga mul toime tulla oma ärevuse ja hirmuga, sest tahtsin
olla tasakaalus ema ja parem naine oma partnerile. Julgen öelda, et me tulime
sellest kõigest üsna hästi välja, väga paljuski ka tänu sellele, et mul oli samal ajal lisaks terapeudi tööle eneseteraapia ja supervisoon, mis tähendas seda, et kolleegid jälgisid, kuidas ma toimisin.

Merikese ootele jäin kaks kuud pärast eelmise raseduse katkestamist, mis
tähendas, et Merike on leinaajal kantud laps. Leinast hakkasin aegamisi üle
saama siis, kui hakkasin Merikese 8.–9. elukuul taas ise raseduskriisi nõustamist tegema. Aastaid hiljem ütles Merike mulle, olles ise vaid 6-aastane: „Emme, kui väikevenna oleks sündinud, siis mind ei oleks.“ Sellist eksistentsiaalset tarkust oli väga hirmutav oma koolieelikust lapse suust kuulda. 

Oma emaks kasvamise kogemusest läbi valu ja keeruliste õppetundide räägib paariterapeut ning raseduskriisinõustaja Küllike Lillestik Pere ja Kodu psühholoogia-eris.

Loe ka neid lugusid