Jaga:     
Blogid

OLEN TEIEGA: "Tervitused emadele, kes tahavad sellest klubist vahel välja astuda!"

Mul on kopp nii ees! Kopp ees sellest, et absoluutselt kõik, mida ma mõtlen, õigemini, millele on aega mõelda, on seotud lastega. Emad, ma tean, et meid on veel!

Minu päev koosneb ainult lastest ja lasteasjadest. Ok, jah, loogiline – mul on kaks väikest last, muuks väga palju aega ju ei jäägi. Jajah, ok. Sellegipoolest ei ole ma mingi eeskujulik lapsevanem, robot ega süstitud imelise emaksolemise ainega, kellel kõik loomulikult ja muredeta välja tuleb ning kelle jaoks kogu muu elu on minevik ja ebaoluline.

Olin ükspäev köögilaua taga, mõtlesin, mida lõunaks süüa teha, et Johan sööks ja oleks tervislik. Koostasin oma peas nimekirja kevad-suvistest riietest, mida lastel nüüd ja kohe ning imeodavalt vaja oleks. Mõtlesin sellele, et kuidas ma pean kappe koristama ja riideid sorteerima, mis on neile väikesed, mis Johanist Oskarile jätta, mida ära anda või maha müüa.

Mõtlesin sellele, et kuidas on mõttekam Oskariga uuel nädalal massaaži minna (auto, buss, takso, jala?), millal meil uus perearst on … Siis surfasin parasjagu netis, kalendris jne, mõtlesin lasteasjadele, nagu uus turvatool, millal mingite asjade tähtajad on, millal emapalk juba terendama hakkab.

Siis kerisin Facebooki gruppides, kus jagatakse lastest küll nutvaid, küll mingi lööbega, küll täislastud pilte ning arutatakse (selle asemel, et arstile minna, paisatakse see pilt netti, eksole) mis lapsel võiks viga olla ja kuidas lahendada, millele ma oma peas iga kord karjatan, et k*rat, mine küsi arstilt. Ja siis ma tundsin, et mul on kopp ees!

Aega jagub vaid lastele

Mul on kopp nii ees! Kopp ees sellest, et absoluutselt kõik, mida ma mõtlen, õigemini, millele on aega mõelda, on seotud lastega, kopp ees, et ma tean nii palju laste asjadest, et kogu mu netis tuhnimised on seotud lastega, mitte muude huvidega, sest pole isegi aega enam mõelda, kas või mis mu huvid on. Kopp ees pidevast mõtlemise ja mure pingest, kas neil on kõik korras või ega ma ühtegi arstiaega maha ei maganud. Mul on kopp ees endast ja sellest, milliseks ma muutunud olen.

Jaa, muidugi, emadus muudab, ma peaksin mingi robot olema, kui ei muudaks ja ma ei tea ühtegi inimest, keda emadus pole muutnud. Kui ei ole, siis peaks vast lastekaitse sekkuma. Ja, no jeerum, siin pole küsimus, kas ma tahan lapsi või kas ma neid ikka armastan või kas ma kahetsen laste saamist. Iga lapsevanem, kes selles "kopp ees" faasis on olnud, teab vastust. Kellele jäi ebaselgeks: jaa, ma ju-mal-dan oma lapsi!

Ma igatsen ennast!

Aga ma igatsen ennast nii väga! Ma igatsen tühja pead! Et vahin, tühi pilk ees ja olen. Või loen mingit jura või sätin end ja lähen muretult linna peale, ilma, et peaksin mõtlema, mis kell on, kas olen liiga kauaks jäänud jne. Küll need ajad tulevad, ma tean, ma tahan lihtsalt auru välja lasta ja ma ei taha nõu kuulda, teate ju küll seda tunnet.

Ühesõnaga, jah. Ma olen SEE ema. Ma ei tea enam mitte midagi muud, peale lasteasjade ja mul on ausalt öeldes kopp ees. Samas, ma leian end tihti sellest olukorrast, et mul ei ole teiste lapsevanematega suurt midagi rääkida – päris paljud ei mõista seda tunnet ja mõtlevad, et peaksin ravile minema või et olen naiivne, mida ma siis emadusest arvasin, eksole. Ma olen kõigest inimene ja seesugune, kes tahab välja elada, mis iganes mulle muret teeb. Minust oleks küps seda analüüsi enda sees teha ja jõuda tulemuseni, kuidas ma ikka armastan enda praegust elu, aga ma tahan siin kirjutada.

Kuhu ma siis kuulun?

Seega, ma kõigun kuskil kahe-vahel – ma ei kuulu n-ö ametlike emmede hulka, sest ma ei oska isegi sõna “emme” teiste naistega omavahel suheldes tõsimeeli kasutada, nagu paljud seda teevad (“kallid emmed, kuidas teie tibudel on?” stiil), aga samas ei oska ma ka lastetute naiste-meestega midagi rääkida, sest ma ei teagi enam, mis muus maailmas toimub. Ma olen nagu … kohmetu. Ja ma pole kunagi kohmetu suhtleja olnud, aga nüüd tunnen end kuidagi väga elemendist väljas. Selline tunne, et kogu maailm näeb, et ma olen teemast väljas, ma ei oska end riidesse panna, sättida, ma ei tea, kus käiakse, mida tehakse … Selline kohmakas, noh. Ja kolmas külg asjal on veel see, et ma armastan oma lapsi üle kõige ja räägin nendest hea meelega, aga lihtsalt… ma ei tea, mul on kopp ees ja seda ei tohiks ühes lauses üldse väljendada.

Teate, kui väsitav on kellestki nii väga hoolida, nagu oma lastest? Ma ei aimanudki seda tunnet. Ma arvasin, et tean, aga ma ei teadnudki mitte midagi ja olen jällegi SEE ema, kes väidab, et kui teil pole lapsi, siis te ei tea sellest asjast ikka mitte midagi. Kui närvidele, see käis! Aga nüüd pean nõustuma vist, ma tõesti ei teadnud mitte midagi.

Loe postitust edasi Lilli blogist: https://filtrita.wordpress.com/

Loe ka neid lugusid