Jaga:     
Blogid

"Suured, paksud, tumedad, ÕUDSED ämblikud on sisse tunginud!"

Ma pöörasin ringi ja tegin suurt kisa! Kujutate ette, et ämblik teeb kukkudes mütsu, mida inimene kuuleb?!

Algul ilmusid need suured jõletised märkamatult lihtsalt kuskile keset põrandat või seina, aga ühel päeval kuulsin magamistoast väljudes selja taga kerget põntsu – üks suur, paks, hiiglaslik ämblik oli maandunud mu selja taga põrandal, ilmselt kuskil uksepiidal varitsedes.

Mäletate, ma rääkisin, et paar päeva pärast majaostu tekkis meil veidikese kütmise järel ämblike invasioon. Tookord olid ämblikud väikesed, hallid, ja püsisid tasakesi seintel, kuni ma nad tolmuimejasse tõmbasin, misjärel oli kõik rahulik. Umbes neli kuud polnud siin majas ükski ämblik oma nägu näidanud. Mulle, kui suurimale ämblikufoobikule oli see suur kergendus.

Seekord suured ja hirmsad!

Aga mis nüüd toimub? Umbes viimase nädala jooksul on ämblikud taas siin-seal end ilmutama hakanud. Aga seekord on nad suured, paksud, tumedad, õudsed! Need eelmised on end ilmselgelt geenimuundanud, et tulla meile kätte maksma!

Algul ilmusid need suured jõletised märkamatult lihtsalt kuskile keset põrandat või seina, aga ühel päeval kuulsin magamistoast väljudes selja taga kerget põntsu – üks suur, paks, hiiglaslik ämblik oli maandunud mu selja taga põrandal, ilmselt kuskil uksepiidal varitsedes. Ma pöörasin ringi ja tegin suurt kisa. Ivo sai tookordsest ämblikust lahti, aga nüüd kardab isegi tema neid!

Kujutate ette, et ämblik teeb kukkudes mütsu, mida inimene kuuleb?! Ma ju ei liialda, kui ütlen, et see on ilmselgelt üks suur ämblik!

Paaril korral olen veel neid näinud – seinal ja põrandal, ning hirmuga mõelnud, et kui nii jätkub, siis saabub kord päev, mil nad meile peale ronivad!

Ja see päev tuli!

Eile pikutasime Ivoga päevasel ajal teineteise embuses oma voodis ja arutasime tasasel häälel maailmaasju. Martin oli lasteaias ja Mia tudus lõunaund. Järsku ma nägin seda hiiglaslikku volaskit Ivo õlal ja tormasin karjudes toast välja. Ma ei tea, kui kaugele oleksin põrutanud, kui Ivo poleks abipaluvalt hüüdnud, et kus ometi see ämblik oli?! Olin juba esikus, kui hüüdsin, et õla peal, ja oli vaid paar sentimeetrit minu põsest!

Ivo leidis ja kõrvaldas sellegi ämbliku ning muidugi kardab ka tema neid tegelasi nüüd veelgi rohkem! 

Mis mind seda üldse kirjutama ajendas, oli tänane viimane piisk karikasse. Ivo oli öösel tööl ja jõudis koju varahommikul. Ta rääkis alles praegu mulle, et kui ta hakkas magama jääma, siis tundis, et keegi silitab kaela pealt. Mõtles poolunes, et mmm… mõnus! Seejärel virgus ja viskas selle näraka voodi kõrvale vastu maad. Ütles, et oli isegi kuulnud, kuidas väike põnts käis.

Ja mina kuulen seda alles praegu!

Äkki see ämblik oli terve öö mu voodis, enne kui Ivo koju jõudis???

Uhhh!

Kuidas ma magan täna öösel?

Äkki need eelmised omanikud jätsid siia tarantlite munad kõikjale vedelema? No mina pole elus nii suuri näinud ja Ivo kinnitas, et tema pole ka.

Kes kolib? – kas mina või nemad?

Homme paneme kogu maja putukamürki täis ja läheme terveks päevaks kodust ära.

Mairika teisi blogipostitusi saad lugeda siit: mairika.wordpress.com

Loe ka neid lugusid