Jaga:     
Blogid

"MILLAL läheb elu kahe väikelapsega kergemaks?"

Alguses oli ikka julmalt raskem kahe alla 2-aastasega. Minu praktika näitab, et esimesed kuus kuud on need kõige raskemad, sest siis tahavad nad 24/7 mu küljes olla, mind pidevalt kuulda, näha, katsuda ja vaatetornina kasutada... Aga noh, siin me oleme – poolteist aastat hiljem olen ma JÄLLE rase.

Ma mäletan kui Joel oli mingi paari kuu vanune, kui üks sõbranna, kes samuti oli peagi oma teist last sünnitama minemas, minult küsis: ”Kas kahe lapsega on siis kegrem kui ühega, nagu väidetakse?” Ma ei suuda ettegi kujutada, mis nägu mul tol hetkel ees olla võis ja mida ma talle täpselt ütlesin, aga peale seda vajus sõbrannagi näost ära – oh hell to the no!

Ma üldse ei mõelnud ka, et oleksin ehk pidanud end kuidagi teisiti sõnastama. Et noh, sõbranna ise kindlasti niigi veidi hirmul selle teise lapse saamise eel ja nii. Aga ei, mina muidugi suutsin talle jätta mulje, nagu see teise lapse saamine oleks umbes-täpselt kõige õudsem asi, millega üks inimene hakkama saada võib. Mitte, et ma oleksin tegelikult arvanud, et teise lapse saamine oleks olnud halb idee, aga alguses oli ikka julmalt raskem kahe alla 2-aastasega, kui varasemalt oli olnud ühega. Seega tundus see küsimus mulle tol ajahetkel lihtsalt väga… rumal.

Aga noh, siin me oleme – poolteist aastat hiljem olen ma JÄLLE rase. Tehke siit siis omad järeldused, eksole… Tõele au andes, siis paar päeva tagasi, kui ma sellele küsimusele taas mõtlema hakkasin ja samal ajal silmanurgast jälgisin kuidas Annu ja Joel teineteist mööda tuba taga ajasid, tantsu vihtusid ja naersid, pidin tõdema, et jah, kahe lapsega on tõesti kergem kui ühega. Enne, kui Joel asjalikuks sai, ning nad koos mängima said hakata, elas Annu ko-gu-aeg minul seljas. ”Emme, tuleeee, aitaaaaa, lähmeeee, teemeee, mängimeee”, 24/7. Nüüd on tal selleks Joel ja mind tüüdatakse poole vähem! Ega ma ilmaasjata öelnud, et kolmandale lapsele pole mänguasju vajagi – meelelahutus on eelnevalt valmis sünnitatud.

Esimesed kuus kuud on rasked

Minu praktika näitab, et esimesed kuus kuud on need kõige raskemad, sest siis tahavad nad koguaeg mu küljes olla, mind pidevalt kuulda, näha, katsuda ja vaatetornina kasutada. Mingist maha mängima jäämisest võin vaid helesiniseid unenägusi näha, sest siis kisatakse nii, et maa on must. Kui nad aga iseseisvalt liikuma ja sigadusi tegema saavad, läheb nende elu kohe palju huvitavamaks. Nii palju on ju asju, mida saab siis näppida, kiskuda, avastada ja suhu toppida – terve elutuba on nende ees valla! Sellel perioodil on mu elu üldiselt kergemaks läinud, sest siis on nad olnud nõus ka vähehaaval maas olema. Kuigi jah, siiski on nad mõlemad mind 98% ajast silmapiirile vajanud, sest noh, muidu te alles kuulete! Ei ole siin midagi, et jätad mu maha ”mängima” ja lähed üksinda pissile, kuhugi täiesti teise tuppa ka veel – ei lähe läbi! Seal kus oled sina, olen ka mina!

Järgmine suur samm iseseisvuse poole on neil olnud umbes aastaselt, kui nad avastavad, et need kaks imelikku töntsakat pulka keha lõpus, mis seni on neil lihtsalt järgi lohisenud – neid saab veel ühel eesmärgil kasutada! Kõndimine. Kui laps jalad alla saab, vot siis… siis läheb alles tõeline pidu lahti. Ühel hetkel on ta maas ja mängib klotsidega, järgmisel juba jalgupidi köögikapi otsas, ning loobib seinakapist koerale saia põrandale… ja ärge parem küsige, et kus emme siis sel hetkel oli, sest tõenäoliselt nautis ta just sel hetkel kvaliteetaega iseendaga, näiteks üksi pissimise näol. Kui sa oled aasta aega olnud kellegi onn, toidulaud, mängumaja, vaatetorn ja muud toredad ehitised, siis sa lihtsalt kasutadki seda sekundit, kus keegi ei paista sind vajavat, ning kaodki ära ja kujutate nüüd seda pöörasust ette – pissid üksinda!

Ole valmis pöörasteks pahandusteks!

Aga ega laps siis ka loll ole. Niipea kui ta su kadumist märkab, on kaks varianti (meie puhul): a) ta kukub ulguma nii südantlõhestavalt, nagu sa oleksid oma asjad pakkinud, siberisse sõitnud ja tema huntidele puremiseks jätnud, või b) tal tekib mingi eriti tark idee, mida ta otsustab kohe ka teostama asuda. Need 30 sekundit, mida sina kulutad vaikuses ja rahus pissimise peale, ise samal ajal naiivselt uskudes, et laps mängib rahulikult teleka ees klotsidega, võivad aga saatuslikuks saada. Ja oiii kui palju sitta suudab üks kibekiirete jäsemetega pooleteiseaastane selle 30 sekundi jooksul kokku keerata – lastetud, uskuge mind, te ei taha seda teada… kassikrõbinad veekeetjas, üle ääre lainetav lillepott, ümbertõmmatud mahlakann, mille sisus saab esimesi ujumistunde korraldada jne. Et jah, been there, done that.

Kogemus!

Aga noh, plusspoole pealt jällegi, et kui sa oled korra või paar selliseid seiku läbi teinud, tead juba eos toolid laua peale tõsta, uksed vahelt kinni panna, kõik lastele mittesobivad asjad lae alla tõmmata. Elu õpetab, ma ütlen. Kui sa viid igasugused sitakeeramise võimalused nullilähedastele protsentidele, siis ongi lebo elu. Miinus on muidugi see, et ühel hetkel õpivad need sindrinahad ikkagi ise ka uksi avama, toole laua pealt alla tõmbama, veel kiiremini veel kõrgemale ronima jne.

Kui minu 3,5a pikkune praktika lühidalt kokku võtta siis:

  • Esimesed kuus kuud on kohati ikka väga rasked.
  • Järgnevad kuus kuud on juba paremad, ning sa hakkad tunneli lõpus valgust nägema.
  • Kui sa oled poolteist aastat vastu pidanud, võid omale pika pai teha, sest siit edasi läheb füüsiliselt veelgi kergemaks. Üldiselt õpib laps end juba väljendama ja sa saad tema soovidest paremini aru, ta hakkab paremini magama jne.
  • Kaks kuni kolm on selline 50-50 aeg, kus laps oskab end oluliselt paremini väljendada. Aga siis ta ta ka katsetab piire ja üritab aru saada kes tema, kui isiksus, eraldi on. Tuntud ka kui ”kohutav kahene” faas.
  • Kolm kuni kolm pool on lebo. Kohati tuleb ikka ette jonnituure, aga muidu on see juba täitsa asjalik vanus, kus laps räägib, liigub ja väljendab end vabalt, ning ta on võimaline su jutust aru saama, temaga suhtlemine on kergem. Hea õnne korral aitab ta sind isegi majapidamistöödes ja kantseldab rõõmuga oma väikevenda.

Ühesõnaga jah, minu arust on mitme lapsega kergem kui ühega, aga seda alates umbes sellest ajast, kui kõige väiksem on kõndima õppinud ja suuremaga mängima asunud (siin vast mängib rolli ka väike vanusevahe). Siis on nad teineteisele lõbustuspargiks ja sina saad sel ajal rohkem kõrvaltvaataja rolli nautida. Hea õnne korral ehk isegi veidike jalgu kõlgutada ja oma kohvi kuumalt juua. Halvemal juhul oled sa aga nii kehva mäluga, et kogu seda armsalt kooskasvamist ja vabadust vaadates, otsustad sa veel ühe (või mitu) last saada ja kogu tiir hakkab jälle otsast peale. 

Teisi Lipsukese postitusi saad lugeda siit: lipsuke.com

Loe ka neid lugusid