Jaga:     
Pere ja Kodu

3 LAPSE EMA PIHTIMUS: „Olen õppinud end mitte süüdistama, et ta pole saanud sama jäägitut tähelepanu kui teised.“

Oh, see kolmanda lapse elu! Alati see viimane meie viieliikmelises perekonnas. Mu kolmanda lapse päevad on alati sätitud vanema õe ja venna graafikute järgi – ja seda juba alates tema esimesest elupäevast. Ja ta tuleb nurisemata vooluga kaasa. AItäh, mu kallis 3. laps!

Mu kolmas laps ei teagi, milline oli elu enne teda ja ta ei oska ettegi kujutada, kui suur on erinevus esimese ja kolmanda lapse eludes.

On hämmastav, kui hästi suudab kolmas laps kogu vooluga lihtsalt kaasa minna, mitte nuriseda. Tema tuli meie perekonda viimasena ja on pidanud meie graafikutega lihtsalt kohanema. Ja ka mina emana olen kohanenud, olen kolmandaga hoopis paindlikum ja muretum, kui esimesega.

Minu esimese lapse uni oli alati püha ning ükski loodusjõud poleks pannud mind beebit äratama, kui ta soovis magada. Kogu mu päevaplaan oli sätitud lapse uneaegade järgi ning ma võisin pikemalt mõtlemata kohtumistele hilineda või lapse trennidesse minemata jätta lihtsalt seetõttu, et ta magas. Aga nüüd kolmandaga? Ma ei suudaks kokku lugeda neid kordi, kui palju olen ma oma magava lapse unest lihtsalt üles võtnud, sest peame kiirustama suuremate lastega kooli või trenni. Kindlasti on seda juhtunud rohkematel kordadel, kui seda, et ta saaks magada nii pikalt, kui soovib. Aga ta ei nurise! Rahumeelselt pühib ta oma viimase unejäägi silmist, laseb mul end riidesse panna ning läheb vooluga kaasa!

Ma olen õppinud, et uni on oluline küll, kuid ka paindlikkus on hea. Selle asemel, et und ülistada ja tohutuid graafikuid luua, on väga rahustav lasta asjadel vahel lihtsalt minna, mitte stressata.

Oma esimese lapsega käisin kõikvõimalikes beebikoolides ja ringides, et ergutada tema arengut parimal võimalikul viisil. Me osalesime lugematutes laulu- ja võimlemistundides. Ma filmisin ja pildistasin igat tema liigutust, et kõik “esimesed” oleksid talletatud. Kolmandaga? Ta on õnnelik, kui saab mõnes suurema õe või venna tunnis pealtvaatajana osaleda. Me ei käinud temaga üheski beebikoolis enne, kui ta sai kaheseks. Ja ka siis puudusime ühtelugu, kuna suurem õde või vend oli haige või hõivatud muu tegevusega.

Ta ei nurisenud, vaid läks vooluga kaasa!

Ta on õnnelik nende tegevuste üle, mida ma talle õe-venna tundides välja mõtlen, või rõõmustab lihtsalt suuremate vaatamisest. Ja kui ta vahel saab omaenda ringidesse, on see talle veelgi erilisem.

Ma olen õppinud end mitte süüdistama selles, et kõik mu kolm last ei ole kasvanud ühesuguse kogemusega, et nad ei ole saanud ühepalju jäägitut tähelepanu. Neil igaühel on oma kogemus, suurematel lastel tihedam graafik, kolmas käib teistega lihtsalt kaasas, ja see on täiesti okei!

Oma esimese lapsega me võtsime aega hommikuti ärkamiseks. Me kaisutasime voodis, vahel vaatasime teki alt mõne multika enne, kui mõnusasti hommikusöögile suundusime. Kolmandaga? Enamus hommikuid ma võtan ta voodist unesegasena, panen kiiresti riidesse ja ruttame õde-venda kooli viima. Hommikusöögiks on sageli maisihelbed autosõidul. Ja jällegi – ta tuleb rõõmsalt ja loomuomaselt kaasa, ei nurise!

See rong on läinud

Kuigi ma igatsen aeg-ajalt neid aeglaseid kaisuhommikuid, siis ma tean, et see rong on läinud. Elu viieliikmelises perekonnas pole see, mis ta oli enne. Ma annan endast parima, et kõik jõuaksid õigeaegselt sinna, kuhu nad jõudma peavad, olles ise sealjuures õnnelik ja muretu.

Kogu selle vooluga kaasaminemise taustal on mu kolmas loonud omaenda isiksuse ja stiili. Ja ma lasen tal minna sellegi vooluga. Kolme lapse emana olen õppinud, et teiste arvamus ei loe, vooluga kaasa liikumine tähendab lasta oma lastel kogeda ja tunnetada asju omal viisil.

Seega, aitäh, mu kallis kolmas laps, et oled alati tulnud vooluga kaasa, isegi siis, kui soovisid tegelikult magada. Sinu suhtumine on aidanud mul olla parem ema – aitäh selle eest!

Loe ka neid lugusid