Jaga:     
Blogid | Triini blogi

„Laps on lõpetanud magamise ja see ajab mu hulluks.“

Kaks nädalat kuus olen üksikema ja ka minul on iga uneminut arvel. Mulle ei meeldi poole ööni ringi joosta ja last voodisse tirida. Asusin lausa palvetama, et saaksin kodust eemale komandeeringusse, et natukenegi viimaste kuude jooksul magada saada! 

Järgmises elus võiksid kõik lapsed sündida on-off-nupuga varustatult. Või siis vähemalt olla kuldsed magajad, et kukuks pikali kui aeg on käes ja magaks hommikuni ärkamata ja voodisse mindaks sõjakisata. Jah, see on mu unistus ja ma tean, et see on utoopia, sest elu oleks liiga ilus kui see oleks nii.

Piiga on lõpetanud magamise ja see ajab mu hulluks. Terve eelmise nädala läksin lasteaeda süda sees värisemas: kas ta magas lõunaund? (kui aus olla, siis see on pidev probleem). Õpetajad on juba nördinud, et ta enamuse unedest vahele jätab ning ma ei oska ka midagi ette võtta. Kui aus olla siis tekitab frustratsiooni see, et ma pean õhtul pahuraid kasvatajaid vaatama, kuna laps ei ole maganud. Ma saan täiesti aru, et kui ta ei ole maganud, siis ta on üle võlli - ta ei allu korraldustele, ta ei lase teistel magada ja käitub igatepidi stressi tekitavalt. Aga ta on laps ja neil ei ole nuppu, mis paneks nad magama ja neil ei ole ka arusaamist, et lõunane uni on vajalik, sest muidu õhtuks ta kärssab ajust. Nad ei oska ka voodis vaikselt olla ja ma ei saa midagi sinna parata, et lasteaiarühm on mikroskoopiline ja ta ei saa omaette mängida, sest nad magavad samas ruumis, kus toimub kogu muu tegevus.

Risti vastupidi!

Kuigi eelmine nädal oli niiviisi, siis see nädal aga läheb teise tähe all: Piiga magab aias kuni 4h ja õpetajad äratavad ta vahetult enne minu tulekut, sest nii mugav on ju kui minu väike vedrujänes magab ja teda ei pea korrale kutsuma. Ja siis maadlen mina temaga poole ööni, kuna tal ei tule und. Näiteks eile õhtul hakkasime pihta tema unerutiiniga ca 20 paiku ja magama jäi ta südaöö kanti. Ma viisin teda n+1 korda voodisse, ta trampis, karjus, jonnis, jooksis ringi ja siis lõpuks vajus ära ja magas hommikuni. Lasteaeda järele minnes vaatasid mind õnnelikud õpetajad, sest laps magas taaskord rekordune lõuna ajal ja oli pärast seda ka niiiii tubli olnud ja asju omaette kokku pannud.

Ma isegi ei tea, mida ma sooviksin. Kodus magab ta mul vahel max 45 minutit. Nädalavahetustel enamasti ei maga üldse, välja arvatud siis, kui on väga vara ärganud. Ma ei taha, et õpetajad oleksid pahased mu lapse peale, kui ta ei maga ja ma ei taha olla ise poole ööni üleval, sest mu laps paneb pidevalt voodist jooksu. Ma ei saa teda ka lasteaiast koju jätta, sest kui oleks selliseid rahalisi vahendeid, siis oleks tal ilmselt juba ammu keegi hoidja olemas, kes ainult temaga tegeleks. Ta on täiesti tavaline aktiivne peaaegu neljane, aga ma tunnen kohati, et ma ei jaksa. Kaks nädalat kuus olen üksikema ja ka minul on ju iga uneminut arvel. Mulle ei meeldi poole ööni ringi joosta elamisest ja last voodisse tirida. Seega ma siis asusingi palvetama, et saaksin kodust eemale komandeeringusse, et natukenegi viimaste kuude jooksul magada saada. Õnneks võeti mu palveid kuulda.

Piiga uni on alati olnud halliks ajav

Kui ta kodus jäi kenasti magama, siis öösel ärkas nagu garanteeritult kell 3 ja taidles paar tundi, misjärel taas magama jäi. Kui aga kohe magama ei jää, siis ole temaga südaööni üleval ja muudkui lohista teda tagasi voodisse. Unekooli kõik teadaolevad võtted on järgi proovitud ja neist ei ole olnud mingit kasu. Kui Mees on kodus, siis ma saan vähemalt ise varem voodisse magama minna ja tema veab last voodisse tagasi või tegeleb temaga öösel ja vahel isegi veab ja saan 7 tundi magada. Viimased pea kolm aastat on see nali kestnud ning ainus võimalus normaalselt magada ongi komandeeringus olles. Ma ei tea, kas kroonilist väsimust üldse leidub, aga tundub küll, et minu jõuvarud selleks aastaks on otsakorral - kui ma lähiajal normaalselt magada ei saa.

Seda lugu kirjutan nüüd pea kell 22 ja mu laps kappab taas elamises ringi.

Minu nimi on Triin (32): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (32) ja Piiga (3a10k).

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid