Jaga:     
Blogid

ON TÄIESTI OKEI 1-aastasele lapsele vastu näppe virutada, teda näpistada või lüüa!

Üks asi, mis mind juba teist väikelast kasvatades nii marru ajab, on see, kui mõni ema väidab, et tema üheaastane laps nii meeletult jonnib. Mul tõusevad alati ihukarvad selle peale püsti. Ja raudselt raiutakse, et lapse kisa = jonn. Eriti sel puhul, kui tundub, et laps justkui ei saa, mida ta tahab.

Selleks, et olla kindel, kas teie laps suudab teist ninapidi vedada ja korraldada korralike kapriise, tehke lihtne test. Näidake lapsele kahte avaust, näiteks kolmnurkset ja ümmargust ning andke vaid üks sobilik klots kätte, mille ta õigesse auku peab panema.

Enamik 1 a 8k vanuseid lapsi teeb juhusliku valiku, 3 a ja 4k vanused panevad oma klotsi 85%’l juhtudest õigesse auku. Siiski ei saa alati veel ühesugust tulemust. Suurem osa lapsi jõuab alles 4- aastaselt tulemuseni, kus valib iga kord õige klotsi. Nii nagu laps peab enne proovima, kas klots mahub auku ( kuid ei oska suuliselt vastata, millisesse auku), siis nii pole ta ka suuteline teadlikult korraldama ükskõik millist kapriisi. 

Vastan teie kõigi emade eest – EI, teie 1 – aastane laps EI OSKA JONNIDA!

Mind ajendas kirjutama ühes beebigrupis tekkinud vestlus. Oleks see ühekordne arutelu olnud, aga ei. Kõigepealt sai see umbes nädal tagasi alguse meie jaanuarbeebide grupis, kus jumal tänatud, olid mõistlikud emad ning arutasid lihtsalt, kuidas ja miks meie 1-aastased nii vägivaldselt käituvad ning kas peaks kuidagi eritähelepanu sellele osutama. Paljud, ka. mina soovitasime raamatut „Minu mõistus on otsas!“. Minu meelest võiks see raamat olla igale vanemale lapse sünni puhul kingitus. See on selline „must have“ raamat, mis paneb iga vanemat teise nurga alt mõtlema ja erinevatele igapäevastele olukordadele lahendust leidma.

Ja mida mu silmad täna loevad..  Suuremas beebigrupis kirjutati siis sama murega, kuhu vastasin ka lühidalt, et vägivaldne ja agressiivne käitumine (juustest tirimine, hammustamine, löömine) on täiesti tavaline ja ealine iseärasus ning soovitasin taaskord antud raamatut lugeda.

Püüan nüüd viisakalt ja rahulikult kirjutada, aga endal sisimas keeb. Küll üks virutab oma lapsele “jonnimise” ja haiget tegemise eest vastu näppe, teisel soovitas arst last vastu näpistada!?? Mul on nii kahju, et emad teevad vägivaldseid valikuid puhtalt teadmatusest ja üheks hetkeks olukorra kontrolli alla saamiseks. Aga see ei ole kuskilt otsast õige ja kindlasti kohe ei õpi laps sellest midagi muud, kui hirmu, kartust, valu jpm.

Kui lapse kontaktivajadus ei ole piisavalt rahuldatud, on tema ajuahela ühendused puudulikud. Raevupursked, põhjuseta nutt ja väljakutsuv käitumine väljendavad seega närvisüsteemi stressi.

Teate, ma isegi tean, kust tulevad need hirmud ja peamiselt on need esimest last kasvatavate emade peas. Noraga ma pole isegi mõelnud selle peale, miks ta küll niimoodi lööb, tirib või hammustab. Pole mõelnud, sest ma olen ühe korra selle läbi juba teinud. Mulle meenub, kui Lenna oli täpselt 1 – aastane ja käitus minu jaoks ebameeldivalt, nimelt tiris ta mind vihaga juustest. Mäletan, et filmisin selle üles ja saatsin sõbrannadele hirmuga uurimaks, kas neil on kodus samamoodi ja peas olid muidugi mõtted, et „ongi kõik, minu lapsest kasvab kiusaja ja vägivallatseja ja kõige pahatahtlikum väike inimene maailmas“.  Kujutan ette, et need samad äsja emaks saanud naised võivad midagi taolist mõelda, kuid ealeski ei tulnud ma selle peale, et lapsele vastu näppe virutada või teda juustest vastu tirida ning seal juures ennast veel õigustades, et nii laps õpibki. Õudne!

Kasutage pigem  sõna STOPP, kui EI. Stopp on palju mõjuvam ja pole nii mitmetähenduslik. Stopp öeldes avate silmad ja teie toon on käskiv, olemata süüdistav – te peatate liikumist. 1 – aastaselt on laps täiesti võimetu aru saama mõistetest ja reeglitest ning neid seejärel respekteerima. Palju tõhusam on korraldus tema kehale edasi anda tema tegutsemist suunates.

Ei mõista üldistusi (nagu reegel). Näiteks saab ta aru sõnadest „hammustada ei tohi“ ja võib neid ka korrata, kuid ei mõtle, et need käivad selle kohta, mida ta just teisele tegemas on. Ta ei saa aru mõistetest ega ka oma veast, mis tõttu madala hääle kasutades ta korra küll lõpetab tegevuse, kuid alustab siis otsast peale.

Mind teeb ausalt õnnetuks teadmine, et mõni laps saab kuskil kodus korralikult nuhelda ja seda selle eest, millest ta ise veel arugi ei saa. Ja veel õnnetumaks teeb mind mõte sellest, mis hakkab nendes peredes saama, kui kätte jõuab päris jonni-periood. Ikka selline klassikaline – põrandal maas, poes, kus iganes karjumine. Jonn tühiste asjade üle – küll ei sobi kiirel hetkel teist värvi sall või triibulised sokid. Tekib küsimus, et kui 1 – aastasele on OK vastu näppe virutada, teda lüüa või näpistada, siis mida sa endast suurema lapsega veel ette võtad?

Enne 2-a saamist on toimib lapse intelligents läbi kehaliste aistingute ja liigutuste.Keelatus liigutust tehes kasutab laps oma sensomotoorset intelligentsi, et võtta oma suuline korraldus, seda justkui oma keha kaudu korrates.

Palun ärge kasutage oma laste peal vägivalda ning teadmatuse vältimiseks palun lugege vastavat kirjandust!

PS! Tekstis viited raamatust “Minu mõistus on otsas!” – Isabelle Filliozat

Teisi Laura postitusi saad lugeda tema blogist: www.nautigehetke.com

Loe ka neid lugusid