Jaga:     
Uudised

„See on piin, mida ei peaks ükski naine tundma.“

Kivistunud pilgul, purunenud südamega ja meeletutes valudes kõndisin bussijaama ja sõitsin koju. Terve tee poetasin salaja pisaraid ja tahtsin, et maa mu neelaks... Seda tunnet pole võimalik sõnadesse panna. Kaotada kedagi, keda sa pole veel reaalselt kohanudki, aga kes sulle ometigi niivõrd kalliks sai...

Kui oma esimese positiivse rasedustesti saime, olime õnne tipul! Mäletan, kuidas ma köögis kekslesin ega suutnud oma silmi uskuda, sest meil läks esimese kuuga õnneks. See õnn aga kestis kahjuks vaid mõne nädala. Oma raseduste katkemisest kirjutab Janeli (22) uues ajakirjas 9 KUUD.

Olin triipude eest kohe väga tänulik, sest tean, kui raske on mõnel perel lapsi saada. Ühel ööl aga, kui vetsus käisin, märkasin paberil verd. Esimene unesegane mõte oli, et ''no tore, mul hakkasid päevad.'' Siis aga meenus, et ma olen ju rase ja sellist asja ei tohiks olla. Klomp tekkis kurku ja silmad täitusid pisaratega. Ma ei osanud muud teha, kui kiirabisse helistada, sest niisama ootama jääda ei suutnud. Pidin haiglasse hommikut ootama jääma, et siis vastavate arstide saabudes ultrahelisse pääseda. Nutsin palatis ja palusin jumalat, et verejooks peatuks ja ma ei kaotaks seda last. Me ju nii väga ootasime teda...

Ma ei hakka muidugi varajast raseduse katkemist võrdlema nurisünnituse või lapse surmaga, aga kaotus on siiski seegi ja lein omal kohal. Kuigi ta polnud füüsiliselt veel beebi-mõõtu, oli ta siiski minu jaoks laps, minu kallis ja oodatud laps. Laps, kes ei näinud iial ilmavalgust. Mäletan ühte unenägu, mida raseduse alguses nägin. Mu mees istus meie elutoas, süles väike, blondide kiharatega tüdrukutirts, kelle hääl helises kui kelluke. '”Ma armastan sind, issi,” lausus ta ja silitas õrnalt mu mehe põske. Selle unenäo pärast jäingi uskuma, et ootasin tüdrukut. Ma pole tänase päevani unustanud selles unenäos nähtud lapse nägu ega tema häält.

Loe uuest ajakirjast triibupüüdjate teed oma beebideni 9 KUUD

Loe ka neid lugusid