Jaga:     
Blogid

„Lapsi saades pannakse suhe tõeliselt proovile!“

"Eneseteostus, kasvõi tühine aeg, millal korraks jalga kõlgutada, on puudulik ja see võib mõjuda laastavalt nii enesehinnangule kui tervisele, rääkimata suhtest."

Absoluutselt kõik, mida arvasin teadvat enda elust, kehast, lastest, tulevikust, eesmärkidest, you name it, on midagi hoopis muud! Ja et ma olen tõeliselt ärev, kui asjad ei ole minu kontrolli all, siis seetõttu ma paras närvihaige hetkel ka olen. Ma tõesti arvasin, et Johani saabudes hakkasin paranema ja vabamalt võtma, aga ikkagi, tuleb neid päevi ette, mil see ei paista nii olevat. Isegi arvuti otsustas minuga koostöö lõpetada!

Kui ma mõtlen, mis mind täpselt närvi ajab, siis ega ma ei teagi. Pole ühte asja. Aga see on väsimus, enda aja edasilükkamine teadmata kaugustesse, endast muudkui andmine... Aga eneseteostus, kasvõi tühine aeg, millal korraks jalga kõlgutada, on puudulik ja see võib mõjuda laastavalt nii enesehinnangule kui tervisele, rääkimata suhtest.

Lühikese süütenööriga pommid

Õnneks me Jaanusega oleme lõppude lõpuks mõistusele tulnud ega närvilisusest tingitud tülidesse mitte ära uppunud, aga selge see, et kui kogu elu on väga pinev ajaliselt, majanduslikult jne, siis oleme ka meie justkui lühikese süütenööriga pommid. Jällegi, mainin ära, et tuleb väga valida, kellega lapsi teha ja koos elada, sest kui oleks Jaanuse asemel keegi teine, mitte nii inimlik ja mõistev, nagu ta on, oleksin ma ammu kotid kokku pakkinud ja ukse enda järelt kinni löönud (uskumatu, et tema seda teinud ei ole) – laste saades pannakse suhe tõeliselt proovile!

Mis seal ikka, kui pead on sassis, mured üle pea, ahastus peal, elukaaslasega pole ka ühel lainel ja mõtled, et ok, seda ma küll sisse ei planeerinud ja kuidas edasi minna. Siis, nagu Jaanus alati ütleb, tuleb tagasi keerata 1. peatüki juurde ning meelde tuletada, kes me oleme, miks me oleme ja kui õnnelikud me oleme. Ja muidugi naljatilk Johan või nunnult nohisev Oskar ei lase väga pikalt heietada, et kuidas või miks – vaatame neid ja heldime absoluutselt iga päev.

Mina süüdistan enda madalseisudes endiselt hormoone

Ausalt ka! Sest läheb paar päeva sellist närveldamist mööda ja silmad järsku lahti, teotahe tagasi, oh, lapsed, lähme õue, oh, Johan, teeme aga rõõmuga potitreeningut edasi, oi, näete, ärkasin enne teid ja tegin päevasöögid valmis, et hiljem, kui ajaga kitsas või ootamatused ees, on ainult soojendamise vaev.

Ja muidugi, arendavad mängud ning jutud Jontsuga. Lõunauned magavad ka kõik ilusti ära, sest õhkkond on mõnus, kõigil lõbus ja näen täpselt, kuidas minu meeleolud mõjutavad kõiki. Siis on kuidagi nii kerge olla! Ma olen isegi youtube saatel lihasetrenni ukerdanud teha, et bikiinid suvel selga mahuksid. Nii et ma ei tea, nii üles-alla võivad meeleolud ja energia kõikuda, et uskumatu.

Ma olen ennast igatsema hakanud, selles on ka asi. Ma ei ole midagi teinud, mida ma varem tegin või tahtsin teha ega ole endale aega lubanud. Kuna Oskar on nii väike, siis enda aega ongi raske saada, sest lisaks väikesele, on ka 1,7 aastane Johan ja neid kahte kellelegi või Jaanusel pikalt vaadata on üsna jama.

Ma ei oska oma lapsi kellelegi usaldada ka – tuttavaid ei ole, kes saaksid last hoida ja võõraid tahaksin vist puurida, nagu FBI agent enne, kui suudan maha rahuneda. Lisaks, ei ole ma välja mõelnud, millal keegi võtaks mu lapse ja kui kauaks. Selline tunne tekib, et saadan Johani jalust ära, ma ei suuda, pole ju otsest põhjust ka. Ma hakkan teda KOHE igatsema, muretsema, kas ta meid ka ootab, sada asja. Seetõttu tahaksingi head sugulast või tuttavat last hoidma, aga no pole võtta ja pole ka seda suutnud välja mõelda, et kuidas selline asi peaks toimima ning mida mina siis selle ajaga peale hakkan.

Loe ägedat pereblogi ka filtrita.wordpress.com

Loe ka neid lugusid