Jaga:     
Blogid | Triini blogi

"Peas tiirles mõte: palun, teeme nii, et Mees ja laps on terved."

Sain vist too hetk miniinfarkti. Mõtlesin miljonile stsenaariumile, mis kõik juhtuda võis ja proovisin samal ajal taksot tellida, et võimalikult kiirelt koju jõuda. 

Ühel kenal nädalapäeval, kui ma parasjagu õhtuses vahetuses tööl olin, tehti mulle poolhüsteeriline kõne: „Te ujutate oma naabreid!“ Ma ei osanud muud selle peale kosta, kui et mul on abikaasa ju lapsega kodus. Sain vastuseks, et keegi kodustest ei reageeri, kui uksele koputada.

Mõtlesin miljonile stsenaariumile

Et mis kõik juhtuda võis ja proovisin samal ajal taksot tellida, et võimalikult kiirelt koju jõuda. Peas tiirles mõte, et palun teeme nii, et Mees ja laps on terved. Kartsin, et äkki on Mehega midagi juhtunud ja äkki on Piiga mingit jama korraldamas või siis äkki nad magavad, sest kellaaeg oli selline ja vetsus on see vidin katki jälle. Mõni nädal tagasi kiilus kinni see vidin tualetipotis, mis annab märku, et vett on potis piisavalt ja siis ujus meil vannitoapõrand. Mees parandas selle ära, aga kas püsivalt?!

Koju jõudes avanes järgmine vaatepilt: õnnetu Mees oli laotanud elamisse laiali nii palju linu kui võimalik ja laps nuttis voodis. Panin ukse kinni ja kõndisin naabrite juurde. Jah, tõesti tegin nii, sest kohale pidi naabrite juurde tulema ühistu esimees ja ma tahtsin minna vabandust paluma. Kodune olukord ei olnud selline, et oleksin pidanud sinna jääma. Seda enam, et ilmselt ei nutnud laps õnnetu olemise tõttu, vaid pigem seetõttu, kuna tal ei lubatud tekkinud basseinis mängida.

Kui koju tulin, siis küsisin, et mis juhtus. Ma ei saanudki korralikult aru, kuidas selline üleujutus tekkida sai, sest Mees väitis, et jättis lapse vaid hetkeks dušinurka üksi. Ma ei suudaks olukorda muud moodi ette kujutada, et Mees läks kööki korraks ja laps suunas dušiotsiku vannitoast välja esikusse ja lasi kogu elamise märjaks. Ilmselt ei saa ma seda kunagi teada, mis juhtus, aga nägin Mehe näost, et ta oli väga õnnetu.

Naabridki ei olnud eriti õnnelikud, et meie elamisse tekkinud bassein niiviisi lekkis, et ka nemad ujuda said. Õnneks aga olin ettenägelikult valinud endale kõik võimalikud kindlustuskaitsed ja nii ei jäänudki muud üle kui vaid pabereid täita.

Minu üllatuseks ei ole kindlustusega asjaajamine üldse meelakkumine

Esita avaldusi ja taotlusi mitmes eri vormis ja jookse mööda naabreid, et ka neilt avaldusi kätte saada. Tänapäeva maailmas võiksid need asjad veidikene mugavamalt käia kui nii, et tee avaldus kahju kohta kindlustusse, siis täida hiljem meilile saadetud taotlus, siis mine tee naabri juures pildid ja võta neilt avaldus, et kahju kompenseerida, siis täida uus avaldus kahju jaoks ja võta naabritelt uus avaldus, et ehitusfirma saaks lõpuks peale tulla kahju likvideerima.

Selline jooksutamine ja saatmine võttis nädala jagu aega ja kui lõpuks arve sain, siis ühelt poolt hingasin kergendatult, et mu omavastutus olematu oli ja teiselt olin kurb ka. Kurb, kuna oli tekkinud selline olukord, kus kahjustasime teise kodu. Kurb, kuna Mees jättis Piiga korraks üksi. Kurb, et Piiga oli üksi. Kurb, et Mees oli kurb ja kurb, kuna see nali ei ole veel läbi, sest vaid taevaisa teab, mis pabereid veel peab täitma kui ehitusfirma kord kõik ära teinud on.

Mul aga ei jää muud üle, kui maksta omaosalus ja loota, et järgmine kord tulemata jääks.

Minu nimi on Triin (32): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (32) ja Piiga (3a10k).

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid