Jaga:     
Blogid

Milliseid iseloomuomadusi oma lastele sooviksid edasi anda?

Milliseid isikuomadusi oma täiskasvanud lastele sooviksin? Milline naine sirgub Leevist? Hiljuti avanes mul võimalus soodsalt ühineda Gordoni perekooliga, kus tõstatati see teema harjutuse käigus. 

Pikemalt mõtlemata torkasid harjutuse ajal mulle iseloomujoontena pähe avatud ja julge. Tõenäoliselt paljuski seepärast, et mul endal on suure osa elust jäänud neist asjust vajaka, olen kaldunud pigem kalkuleeriva perfektsionismi poole. Näiteks mäletan, et lapsepõlves oli periood, mil lause ei tulnud mul üle huulte enne, kui olin selle oma peas läbi mõelnud ja vajadusel seda viimistlenud. Nii ma siis soovingi, et Leevi end tulevikus sel moel ei kammitseks. Eks see ole osaliselt geneetiline, aga ka keskkonnast sõltuv, ja kuna keskkond olen valdavalt mina ise, siis tahaksin olla teadlikum oma käitumisest ja selle mõjust lapsele.

Piirid paika

Eelkõige on minu jaoks keeruline piiride seadmine või seadmata jätmine, sest ühest küljest vastutan mina selle eest, et ta õpiks õiget ja valet eristama ning end hoidma, kuid teisalt kardan lapses tekitada tunnet, et ta teeb kõike valesti ja maailm on üks ohtlik paik. Kurb on maandada seda entusiasmi, millega ta küdeva ahju suunas jookseb, ja sihikindlust, millega ta iseseisvalt diivanile püüab ronida, ja siirast huvi, mille keelatud köögisahtel temast äratab, nii et suust kostab üks suur “oooooooii”.

Millalgi märkasin aga, et Leevi sõnavaras on tihedamini kosta hoopis sõna “aia”, sest olin teda õpetanud, mis kõik talle haiget võiks teha ja siis korraga tunduski, et ma ei tea lapsevanemaks olemisest midagi. Nii otsustasingi, et läheks õige sinna Gordoni perekooli.

Siinkohal lihtsalt pean perekooli kiitma ja veidi lähemalt tutvustama. Kursus lapsevanemale põhineb laias laastus Thomas Gordoni raamatul “Tark lapsevanem”, aga kolmetunnised sessioonid annavad võimaluse erinevaid situatsioone korduvalt läbi mängida ja nii saab juba perekooli käigus teooriast praktika, mis toetab kodust praktiseerimist.

Kohanda keskkonda

Samuti rikastatakse materjali näidetega isiklikust elust, toimuvad avatud arutelud jm. Ja nii hakkab teooria tõesti külge, ilma et peaks kodus tuupima, ehkki kukub minul veel päris kohmakalt välja. Aga pooleteiseaastase lapse peal on ju hea harjutama hakata, sest tema ei saa aru, kui midagi valesti läheb. Pealegi läheb esmakordse (ja küllap ka teistkordse, kolmekordse –) emana nagunii midagi valesti, oled perekoolis käinud või mitte. Tahan siiski jagada mõnda mõtet, mis mind perekoolis õpitu hulgas kõnetanud on.

See võib näida iseenesestmõistetav, kuid esmalt tuleks keskkonda kohandada a) lisades lapsele huvipakkuvaid elemente, et tema tähelepanu oleks suunatud asjadele, mis on mänguks sobivad ja b) kõrvaldades peamised majapidamises esinevad ohud, et tagada lapse turvalisus ja rahulikum keskkond, kus ei tule pidevalt käskida-keelata.

Postitust saad edasi lugeda Anna Liisa blogist siit: minuperejamuud.wordpress.com

Loe ka neid lugusid