Jaga:     
Blogid

KESKEAKRIIS? "Mehed võtavad 2,5 korda noorema naise ega oska temaga tegelikult midagi peale hakata!"

„Mehed hakkavad keskeakriisis väidetavalt tegema hullumeelseid asju – võtavad 2,5 korda noorema naise, ostavad motika, jahi või vanaaegse luksusauto ning ei oska nendega tegelikult midagi peale hakata. Ka selle 2,5 korda noorema naisega.“

Kõige selle juures näevad nad natuke naeruväärsed välja. Ja naised? Naised vaatavad seda kõike pealt ja panevad psühholoogi juurde aja. Ritsik kirjutas hiljuti keskeakriisist ja keegi tõstatas seal kommentaariumis küsimuse, et miks keskeakriisile enamasti negatiivset tähelepanu omistatakse. Esimene mõte oli mul, et äkki seepärast, et see on KRIIS 😀.

Kui see esimene mõte mul ära mõeldud sai, siis mõistsin, et ma tegelikult ei teagi, mis on need päris õiged keskeakriisi tunnused, sümptomid ja tulemused. Lõin Internetti vastava otsingusõna ja esimene asi, miks ma lugesin, oli psühhiaater Airi Värniku artikkel kliinik.ee lehel Haiguste ABC rubriigis. HAIGUSTE rubriigis!

No igaljuhul hakkasin noppima sealt välja punktikesi:

  • „Ühiskonnas, kus nooruslikkus ja värskus on hinnas, on raske leppida oma vananemise väliste tunnustega”. Mul oli juba lapsena raske leppida vananemisega ja sellega, et on olemas suremine. See ongi nii raske, ma ei kujuta ette, kuidas see saab VEEL raskemaks minna. Surmast ma olen kirjutanud SIIN.
  • “Sageli teevad inimesed keskeas tagasivaate: millised unistused ja soovid olid mul noorena, mida ma olen neist täide viinud, mida mitte, kas ma olen oma praeguse elu, töö ja partnerlusega rahul, kas ma tahaksin samamoodi veeta ka ülejäänud elu.” Kas seda tehakse tõesti alles keskikka ehk 40ndatesse eluaastatesse jõudes? Ma olen seda juba teinud mitu korda elus ja ilmselt tuleb tulevikus veel ette. Isiklikust kogemusest julgustan inimesi seda kõike endalt küsima ja ka ausalt vastama juba kõvasti enne keskikka saabumist, see säästab palju pettumusi tulevikus. Küsi seda endalt näiteks kohe preagu, suva, kui vana sa oled.
  • “Selle perioodi olulisemad elusündmused on laste kodust lahkumine ning oma vanemate surm”. Laste kodust lahkumine võib olla rets, mõnel läheb libedamalt, mõni ilmselt muretseb üle ja kurvastab rohkem. Osad teevad juba varakult “uue lapse peale”. Ma näengi olukorda sellinena, et kardetakse seda tõdemust ja fakti, et üks eluetapp on läbi. Oled 45aastane naine, lapsed kodust läinud või kohe minemas ja saabub teadmine, et MITTE KUNAGI elus ei koge sa seda uuesti, et keegi vaja lasteaeda viia või kedagi kodutöödes aidata. Mitte kunagi! OMG, see tähendabki, et suur osa elust on läbi, natuke veel ja siis juba hakkavad mingid “vanainimeste rõõmud”. Kui raha on, saad heal juhul maailmas muretult ringi reisida, Kariibi kruiisil kokteile juua, Fuji mäel rahulikul sammul tippu vallutada või väikse sutsaka Kanaaridele teha. Kui pole, siis logistad niisama kohvikruusis lusikat, vaatad aknast välja päikesepaistelist laupäeva ning tunned rõõmu pisiasjadest. Siis ongi variant kolmekülmendate lõpus üks (või mitu) pisike beebi juurde teha, sellega venitad justkui oma noorust pikemaks. Täitsa võimalik, et kasutan isegi seda varianti, sest vanadus ja surm – ütleme nii, et pole minu tassike teed 😀 See teine asi, vanemate surm, see annab ilmselt märku, et sina oled järgmine. Kes on näinud filmi "Final Destination” ükskõik, millist osa.. Pole just eriti meeldiv tunne, et kohe on sinu kord.

Mulle tundub, et vähemalt minu jaoks on see keskeakriisi sisu ikkagi vaid see, et – surm. Samas nagu ma kirjutasin, ma ahastasin juba lapsena selle peale, et kas mult ka keegi küsis, kas ma üldse tahan sündida, sest kui juba sünnid, pead ka surema ning see on kõige rõvedam asi üldse. Mul algas keskeakriis vist juba viieselt!

Teisi Ebapärlikarbi postitusi saad lugeda siit: ebaparlikarp.ee

Loe ka neid lugusid