2
fotot
Jaga:     
Blogid

"Muutusin kohati juba täiesti metslaseks - hammustasin ja röökisin täiest kõrist, nutsin ja tundsin, et lihtsalt enam ei jaksa..."

Ma ei suuda sõnadesse panna, milline tunne mind tol hetkel valdas. Kuulsin oma esimese beebi nuttu, nägin kuidas mehel pisarad voolavad, ise tundsin sellist mõnu ja kergendust - valu enam polnud. See oli nii ilus. Täitsa lõpp, ma sain sellega hakkama. 27 tundi ja tehtud!

Võtan hetke Andrese uneajast ja panen kaua oodatud sünniloo kirja.

Sünnituse esilekutsumine pidi toimuma 15.06 (poisi tähtaeg oli 04.06) aga siiski 14.06 otsustas ta ise tulema hakata.

13.06 ärkasin ma hommikul kuskil kümne paiku õrnade päevade laadsete valude peale. Alates kell 13:00 muutusid valud regulaarsemaks ja käisid iga 6 minuti tagant 30-40 sekundit. Otsustasin, et ootan haiglasse minemisega seni, kuni valu läheb intensiivsemaks ning käib iga 3-4 minuti tagant.

Kell 20:00 hakkasingi valutama kuskil 3-4 minuti tagant ja juba valusamalt kui päeval, eemalduma hakkas ka limakork. Otsustasime, et aeg on igaks juhuks ITK-sse kontrolli minna. Kontrollis saadeti mind aga koju. Valud käisid küll intensiivselt, aga avatust oli ainult 1cm. Ämmaemand eeldas, et öösel läheb tegudeks. Läksime siis sama targalt koju tagasi. Lõpuks hakkasid valud juba päris intensiivseks muutuma ning tuhud käisid juba iga 2 minuti tagant ja kestis kuskil 50-60 sekundi.

Siis kui ma kodus valutama hakkasin

Kell 01.00 seadsime uuesti sammud ITK-sse. Tehti uuesti KTG ja kontorilliti avatust - nüüdseks oli avatus 4,5 cm, tuhud intensiivsed ja regulaarsed. Pidin nüüd natuke ootama sünnituseelses osakonnas, et sünnitustuppa saada. Õnneks võis Andres minuga ootama jääda, sest lubati, et sünnitustoa saamisega kaua ei lähe (sünnituseelses ei ole muidu teised isikud lubatud). Sünnitustuppa saades hakkas igavene trall pihta.

Sünnitustuba, palat nr 6.

Valud muutusid aina valusamaks, kuni lõpuks olid need juba ausalt, täiesti väljakannatamatud. Andres toetas mind, tegime muudkui sumokükke, käisime dušši all jne. Lõpuks oli kell 05.00 hommikul ja ei midagi - valutasin nii mis hirmus ja palusin, et ehk saaksin epiduraali. Ämmakas tuli selle peale avatust kontrollima ning ootamatult oli avatust juba 7 cm. Ämmakas ütles, et nüüd pole midagi, varsti hakkame sünnitama ja epiduraali enam ei saa, kuna vähem kui 3 tunniga peaks laps käes olema. Jajah...

Lõpuks oli kell 08.00 hommikul ja ei midagi - avatus ikka 7 cm, valud täiesti tapvad, veed polnud ka veel tulnud jne. Ühesõnaga, täielik õudus, lihtsalt üks meeletu valutamine. Muutusin kohati juba täiesti metslaseks - hammustasin, karjusin ja röökisin täiest kõrist, nutsin ja tundsin, et ma lihtsalt enam ei jaksa...

Kell 09.00 palusin, et äkki me saame midagigi teha, mis asja kiirendaks või no kasvõi mu valu leevendaks, sest ma olin selleks hetkeks juba täiesti laip ja kohati kontaktivõimetu. Ma kartsin, et kui läheb pressimiseks, siis ma lihtsalt ei jaksa enam. Lõpuks sain ämmaka nii kaugele, et ta ütles, et okei, avame veed, see peaks nüüd kõike kiirendama.

Veed olid mul rohelised, mis polnud sugugi hea. Lootsime, et nüüd läheb edasi kõik kiiresti ja saame tegevusega pihta hakata.

Mu emakakael polnud veel täielikult avanenud ning tänu sellele ei saanud ka laps allapoole laskuda. Nii ma siis röökisin ennast valudest täiesti pildituks, suht 0 tegevuse juures.

Lõpuks lükkas ämmakas ise emakakaela serva eest ära aga ikka ei midagi. Mul olid täiesti  kohutavad pressid peal, üle hingata valusi ei suutnud. Laps ikka ei langenud allapoole.

Ma tegelikult  enam suurt sellest sünnitusest ei mäleta, sest olin täiesti omas maailmas. Tean, et sain veel mingeid tilkasid. Mul oli meeletu vedeliku puudus - silmad pahupidi ja midagi aru ei saanud. Mul käis peas reaalselt mõte, et siia ma suren. Mitu korda sai ämmakale karjutud, et visaku mind aknast alla, ma lihtsalt ei suuda enam.

Lõpuks palusin keisrit, olin juba nii meeleheitel. Ütlesin Andresele, et ta läheks kutsuks arsti. Andres läks asja uurima. Tagasi tulles oli kaasas ämmakas, arst ja hooldaja aga keisrist ei sõnagi.

Sain esialgu allapoole süsti ja tehti lahklihalõige. Edasi surusid nii ämmakas kui arst korraga oma käed mulle sisse ning edasi pidin hakkama mina pressima, et nemad saaksid aidata lapsel välja tulla.

Lõpuks mäletan, et Andres ütles, et pressi nüüd, ma nägin, et peanupp vaikselt paistab, aga no minul oli selline jõetus. Nägin, et toodi vaakum... See asetati beebi pea külge, et see aitaks välja tulla. Edasi läks veel ei tea kui kaua aega aga lõpuks, kell 13:45 suutsin ma selle 3542 kilose ja 51 cm pikkuse pisikese ime välja pressida.

Ma ei suuda kuidagi sõnadesse panna milline tunne mind tol hetkel valdas. Kuulsin oma esimese beebi nuttu, nägin kuidas Andresel pisarad voolavad, ise tundsin sellist mõnu ja kergendust, sest valu polnud. See oli nii ilus. Täitsa lõpp, ma sain sellega hakkama. 27 tundi ja tehtud - julm.

Sain lapse kohe rinnale, enda keha vastu sooja. Andres lõikas nabanööri läbi ja peale seda andsin ka esimest korda beebile rinda. Edasi oli minul vaja välja sünnitada veel platsenta, see kestis 8 minutit ning väljas see oligi. Peale seda hakati mind kokku lappima, olin ikka korralikult puruks. Lahklihalõige + sisemised õmblused. See õmblemine oli ka päris rõve, kuna alt oli kõik nii hell ja turses, suutsin seda kannata vaid padi suus.

Huuuh... ma ei tea kui hästi või halvasti ma selle sünnitusloo teieni suutsin edastada, aga praegu saan ma öelda, et never again. See oli minu jaoks tõesti kohutavalt valus ja raske. Hea, et ma ei teadnud ega osanud arvata mis mind ees võib oodata.

Beebi anti Andresele ja mulle toodi kohe süüa ja juua ja lasti hetke rahus olla. Energia oli laksust tagasi. Lootsime, et nüüd saame perepalati aga ITK oli sel päeval ääreni täis ning perepalatit saada oli lootusetu üritus, meid pandi järjekorda.

See tegi mu muidugi kurvaks, sest mind viidi ühispalatisse ja Andres saab seal külas käia vaid külastusaegadel. See tähendab, et pean üksi olema.
Esimene öö oli raske, sest magama saime alles kell 04.00. Ma olin ikka päris kurnatud ja magamata. Beebid nutsid ümberringi ja ajasid üksteist pidevalt üles. Raske oli ka ennast liigutada. Istuda ma ei tohtinud ja käia ka hästi ei saanud aga elasin üle. Järgmisel päeval lasti Andres juba kell 12 meid vaatama (külastusaeg tegelikult alates 15:00).

Peagi kutsuti meid arsti vastuvõtule. Beebi vereproovid näitasid kehas tugevat põletiku, 32%. Norm on 3%-5%. See oli ilmselt tekkinud vaakumsünnitusest ja rohelistest vetest, mida beebi alla neelas. Meile öeldi kohe, et enne pühapäeva me kindlasti koju ei saa - beebile tuleb antibiootikumikuur. Esialgu 3 päeva ja siis vaatame, kuidas ta on taastunud. Kell 16:00 saime endale peretoa, et mõnusalt ennast sisse seada.

Siis kui ma lõpuks perepalatis sõba silmale sain

Omg, avalik imetamine

Koju saime pühapäeval. Poisi analüüsid kõik korras, põletiku näit alla 1% ja kõik muu on ka korras. Beebi kosus nii ilusti. Arstid kõik imestasid, et kas ma tõesti annan ainult rinnapiima. Jah, poiss on väga suure isuga ja noh, ega mul piimaga koonerdada ka pole.

Teisi postitusi saad lugeda Bettyka blogist siit: www.bettyka.ee

Instagramis leiad ta siit: betttyka

Loe ka neid lugusid