Jaga:     
Uudised

Elis Aunaste: „Millal veel võiks olla sobivam hetk inimelu suurima saladuse avaldamiseks kui mitte nüüd!“

Laste ammune Eesti-reisi ootus asendus pikkade pilkudega, hetk hiljem lisandus kisakoor: “Üksinda, ilma sinuta?! Aga me ju kardame!” 

Kui Suvi, see minu noorem, viieseks hakkas saama, jagasin oma egoistlikult kõrgeid ootusi ka temaga: “Varsti oled sa viiene. Viiene! Kas sa tead, mida see tähendab?” Pesamuna rõõmsast pilgust aimdus rida uusi hüvesid: kingid, laste­šampus, õhupallid, ponid... “Viieaastaseks saamine tähendab, et siis te saate astuda vupsti lennukile ja oletegi Eestis!” hüüatasin mina. “Isegi siis, kui ma parasjagu kaasa tulla ei saa. Ka-he-ke-si.”

Ma ei tea, millal veel võiks olla sobivam hetk inimelu suurima saladuse avaldamiseks kui mitte nüüd. “Teate mis? Kõik inimesed kardavad. Isegi suured. Eriti suured. Mõni kardab ka suurena üksinda reisida, mõni jällegi seda, et ta reisida ei saa. Ja kõik kardavad seda, mida varem teinud pole.” See tarkusetera mu lapsi küll ei rahustanud, aga eks suured armastavadki ütelda väikestele õpetlikke asju, mida hoopis neil endil on tarvis kuulda.

Mis seal siis ikka nii hirmsat on, Euroopa on ju tilluke? Kaks väikest lennureisi, märkamatu ümberistumine – lõunanaabrite kurikuulsa, meie jaoks asendamatu lennufirmaga, mis küll alatihti hilineb, kuid on mind koos lastega vaid korra Riias jätkulennust maha jätnud. Maailm on ju väike ja nii kodune paik. Mis võiks marsruudil Zürich–Riia–Tallinn halvasti minna palgatud võõraste hoolde jäetud lastega, kes on küll tavaoludeski kinnisevõitu, rääkimata siis suhtlemisest tundmatu reisisaatjaga?

Mis võiks valesti minna, ma küsin, mis?  

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid