Jaga:     
Pere ja Kodu

TEADJANAINE: "Ema töö on nähtamatu."

Mu abikaasa ja poisid on lahked ja armastavad mind väga. Laste eest hoolitsemine on parim töö, mis mul eales olnud on. Kuid mõnikord on teadja roll väsitav, sest mul on tunne, nagu teaksin ja teeksin kõike üksinda.

Viis kuud tagasi jagas ema ja kirjanik Cameron Reeves Poynter oma Facebooki lehel kirjutist oma nähtamatust tööst, mida ta teeb oma pere heaks. See postitus sai populaarseks üle maailma. Temaga võtsid ühendust nii emad kui ka isad üle maailma, et teda tänada ja öelda, et see kirjutis oli just see, mida nad vajasid. Teadmine, et nad ei ole oma nähtamatu töö tegemisega üksi.

Ma olen teadja. Ma olen ajakava teadja. Trennide, mängude ja tundide. Projektide, pidude ja õhtusöökide. Kohtumiste ja kodutööde.

Ma olen informatsiooni teadja. Kes vajab toitu ja kes vajab ruumi, kui ta saab pahaseks. Kas riided on puhtad, arved makstud või kas piim hakkab otsa saama.

Ma olen lahenduste teadja. Plaastrid, õmblemiskomplekt ja snäkid on mul alati käekotis. Kuid samuti nähtamatu palsam emotsioonidega toimetulekuks ja metafooriline turvatekk.

Ma olen eelistuste teadja. Kas meeldib või mitte. Magamamineku rituaalide ja toiduvaliku eelistuste osas.

Ma olen meeldetuletuste teadja. Olla lahke, korjata oma prügi kokku, pesta oma nõud, teha ära kodused ülesanded, teha vanematele inimestele uks lahti, kirjutada tänukirju.

Ma olen rituaalide ja mälestuste teadja. Halloweeni ajal kõrvitsa kaunistamiste ja lihavõttemunade otsimise osas. Ma olen piltide tegija, eriliste ornamentide koguja ja kirjade kirjutaja. 

Ma olen emotsionaalse turvalisuse teadja. Turvatunde looja, hea tuju navigaator, saladuste hoidja ja hirmu eemalepeletaja.

Ma olen rahu hoidja. Erinevate isiksuste käitleja, vaidluste lahendaja, vaidluste vahendaja.

Ma olen murede teadja. Nii nende kui ka minu enda.

Ma olen hea ja halva teadja, suure ja väikse, ilusa ja raske.

Enamus ajast on nende asjade raskus kergem kui õhk. Kuid mõnikord nende asjade raskus tirib mind vastu maad, kuni ma olen raskustes, et tagasi jalule saada ja hingata kergendatult. Sest need asjad, mida ma tean ja endas hoian, vilguvad pidevalt mul taga kuklas, oodates, et need ununevad. Nad hajutavad mu omi mõtteid ja hoiavad mind üleval pikalt pärast uneaega.

Sest need asjad, mida ma tean ja endas hoian, on nähtamatud, mittemateriaalsed. Nad jäävad märkamata ja tunnustamata kuni selle hetkeni, kui ma neid enam ei tee. Ja enamus ajast peetakse neid tegevusi ja teadmisi enesestmõistetavaks.

See on kõigile teadjatele. Ma saan sinust aru. Ma tean asjade raskust, mida sa endast hoiad. Ma tean, et see nähtamatu töö, mida sa teed ja mille eest ei maksta palka ega anta puhkusepäevi, aga see on see, mis paneb maailma liikuma.

Ma näen sind. Ja ma tervitan sind.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid