Jaga:     
Blogid

SÜNNITUSJÄRGNE DEPRESSIOON | "Teadsin, et tuleb jälle üks raskeid emotsioone täis päev."

Tundsin ennast täiesti üksi ja abituna. Igapäevaselt lugesin minuteid, millal kell kukub nii palju, et mees koju jõuaks ja mind "päästaks". Mul tekkis nii tugev hirm, et ma olin kohati mehe peale kuri, et ta hommikul jälle tööle läheb. 

Ma olen päris palju vaadanud tagasi esimestele kuudele, mil Priidik meiega oli ja aru saanud, et minuga polnud kõik korras. Ma põdesin vähesel määral sünnitusjärgset depressiooni.

Ma usun, et kõik emad teavad ja on kuulnud sünnitusjärgsest depressioonist. Veel rohkem usun, et enamus naisi on seda läbi põdenud, kes vähemal, kes suuremal määral. Mingi aja ma väga ei tajunud seda, et miskit halvasti on, kuid nüüd tagasi vaadates tuntud tunnetele, on see ilmselge.

Sünnitusele järgnevad tujukõikumised on tavalised. Iga naine tunne peale sünnitust mingi ajal lühiajalist kurbust, mõni aga langeb tugevasse või vähem tugevasse depressiooni. Ma arvan, et sügavas augus ma omadega polnud, aga piisavalt, et aru saada, et kõik pole korras. Mina olin kohati nii õnnelik ja siis jälle nii kurb. Tundsin ennast maailma õnnelikuma naisena, sest olin ilmale toon ühe väikse inimese, enda lapse. Samas aga tundsin tohutut ebakindlust, hirmu, saamatust, teadmatust jne. Ma tundsin suurt vastutust ja tunnet, et ma pole piisav, ma ei oska, ma ei saa. Harva oli päeva, kus ma kordagi ei nutnud ja ei helistanud Andresele, et ta koju tuleks, sest tundsin ennast nii saamatuna. Huuh, isegi praegu neid tundeid tagasi mõeldes tekib seest õõnes tunne...

Ma tundsin ennast täiesti üksi ja abituna. Igapäevaselt lugesin minuteid, millal kell kukub nii palju, et Andres koju jõuaks ja mind nö "päästaks". Mul tekkis nii tugev hirm, et ma olin kohati Andrese peale kuri, et ta hommikul jälle tööle läheb. Milline lollus eksole? Aga kahjuks nii oli. Ma lihtsalt nii kartsin, sest ma eos teadsin, et tuleb jälle üks raskeid emotsioone täis päev ja ma ei tahtnud seda. Nii ma võitlesin selliste emotsioonidega ma arvan, kuni Priidiku 4-kuuseks saamiseni, ehk siis päris pikalt.

Täielikult suutsin ma uue elukorraldusega harjuda alles siis, siis kui Priidik oli meiega juba neli kuud olnud. Ma hakkasin siis oma last mõistma ja teadsin kuidas temaga mingis olukorras käituma pean, ma lihtsalt suutsin sellega lõpuks ära harjuda, et nüüd selline mu elu ongi, koos lapsega. Ma ei tea, kas magamatusega saab ka harjuda? Vist küll, sest lõpuks ei tekitanud magamatus ka enam nii suurt stressi. Kuigi tuleb tõdeda, et algul magas Priidik siiski kõik ööd hästi, paremini kui nüüd, lihtsalt siis polnud millegi hullemaga võrrelda.

Praegu on nii halbu kui häid päevi, aga ma suudan neid halbu päevi võtta juba palju lihtsamalt mitte nii traagiliselt. Kõik on näidanud, et aeg aitab ning päevad pole vennad. See kõik läheb mööda, kui sa ennast juba enesekindlamalt tunned, siis suudad neid raskeid päevi palju lihtsamalt üle elada.

Kust abi saada?

Kindlasti ära mõtle, et depressioon häbiasi on.

Mina kaalusin pikalt minna psühhiaatri juurde jutule. PS! Ei maksa arvata, et psühhiaater mõni hulluarst on. Psühhiaater on siiski arst, kes määrab sulle õige ravi (psühholoog, ravimid vms). Ma kaalusin seda ka siis, kui ma tegelikult ennast juba täitsa hästi tundsin, ainuüksi sellepärast, et kõik hingelt ära rääkida kellelegi täiesti neutraalsele inimesele. Ma võtsin ka ühendust SENSUS - Psühhiaatria ja Psühhoteraapia keskusega, sest selle kohta sain googeldades kõige suuremaid kiidusõnu. Kahjuks, on nende vastuvõtuajad nii täis broneeritud, et nad ei võtagi hetkel uusi kliente, seega jäi minu käik tegemata ja rohkem ma sellega tegelenud pole ka. Aga ma olen kindel, et üks variante abi saamiseks on just minna ja rääkida täiesti neutraalse inimesega. Usu mind, ta aitab sind.

Googeldades leidsin ka sellise raseduskriisikeskuse. Tallinna Raseduskriisikeskus pakub ka vajadusel telefoni teel tasuta nõustamist.

Kui sa tunned, et kannatad ka sünnitusjärgse depressiooni all, siis ära jää ootama, tegutse kiiremas korras, sest kiire ravi on väga oluline!

Olge kallid ja näeme varsti!

Teisi postitusi saad lugeda Bettyka blogist siit: www.bettyka.ee

Instagramis leiad ta siit: betttyka

Loe ka neid lugusid