Jaga:     
Uudised

ANTIDEPRESSANTRAVIL: "Tundsin end nagu narkomaan, kes süstib endale vabatahtlikult hukutava annuse. Ilmaaegu!" (3)

“Muretsesin ja kartsin laste pärast peaaegu kogu aeg. Ärevust toitis magamatus ja tükkhaaval hakkas see mind murdma.” Kahe väikelapse ema kirjeldab värskes Pere ja Kodus, kuidas ärevusest sai hirmutav igapäev ja mil moel ta sellest lõpuks pääses.

Olin kuulnud, et depressioon on midagi sellist, kus sa ei suuda hommikul voodistki tõusta ja mitte milleski midagi positiivset näha. Mina aga suutsin. Ärevus selle kõrval kasvas märkamatult ja sai ühel hetkel normaalsuseks. Mul ei tulnud pähegi mõelda anti­depressantidele – alles hiljem sain teada, et nendega ravitakse ka ülemäärast ärevust.

Perearst pakkus mu murest kuuldes kohe varmalt antidepressante, aga otsustasin enne konsulteerida psühhiaatriga. Ma nii väga ei tahtnud neid tablette võtma hakata! Mõni kuu hiljem palusin psühhiaatrilt siiski retsepti. Kõige suurem ärevushoog tabas mind vist sel päeval, kui neelasin esimese antidepressanditableti. Tundsin end nagu narkomaan, kes süstib endale vabatahtlikult hukutava annuse. Istusin hirmuhigis kodus, oodates tableti kohutavat mõju. Midagi erilist muidugi ei saabunud – ei sel ega järgnevatel päevadel. (Ise pidasin end veel haritud ja enesekindlaks inimeseks, keda ei sega teadmatusest tulenevad kommentaarid: “Isver, need tekitavad ju sõltuvust! Teevad su apaatseks! Kas oled hull täitsa või?”)

Kõrvalmõjudest ma siiski täiesti ei pääsenud

Kuid võrreldes kasuga, mida antidepressantidest sain, oli see kökimöki! Kaks nädalat, kui neelasin ravimi nii-öelda sissejuhatavat annust, kimbutasid mind pea­valud, mille all ma muidu ei kannata. Õnneks möödu­sid need kohe, kui läksin üle püsivale annusele. Järgnevatel kuudel hakkasin märkama imelist muutust! Irratsionaalne ärevus oli peaaegu kadunud, sellega koos ka südame kloppimine, klomp kurgus, võimetus uinuda ja imelikul kombel isegi tsüklihäired. Samas ei tundnud ma end ei tuima, emotsioonitu ega rõõmutuna. Vastupidi, tekkis palju energiat ja tegutsemisjõudu, mis varem kulus ilmselt ärevusega võitlemisele. Põõnasin hommikuti mõnuga nagu kott, kui selleks vaid võimalust oli.

Pärast aastapikkust antidepressantide võtmist ei pääsenud ma ka võõrutusnähtudest: tundsin maailma kõige kummalisemat tunnet – peas toimusid otsekui plahvatused. Arst selgitas, et need on esimestel ravivabadel nädalatel tavalised: mõnel pidavat pilt ujuma silme ees, teisel käivat peas justkui elektrisähvatused nagu minul. Aju tahab uue olukorraga harjumist ja õnneks pole need nähud püsivad ega ohtlikud, rahustas arst. Nii oligi. Võõrutusnähud kadusid, nagu ka üleliigne ärevus. 

Loe, kuidas aru saada, et vaja oleks antidepressantravi ja miks ei peaks seda pelgama

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

3 kommentaari

  /   23:51, 10. veebr 2018
mõni perearst tellis selle jutu või?rääkige ikka rohkem neist kõrvalmõjudest,mitte ainult väikestest plahvatustest peas,vastasel juhul mõni teadmatu lähebki õnge ja hakkab seda mürki omale sisse ajama.
A
aaa  /   12:34, 12. veebr 2018
vedas lihtsalt, paljudel ei teki sõltuvust, see on väga individuaalne. aga paljudel jällegi tekivad väga hullud võõrutusnähud. kes turvalise võõrutuse kohta tahab rohkem teada vaadaku www.ravimid.wordpress.com

Loe ka neid lugusid