Jaga:     
Uudised

Mihkel Raud: "Ka mul on üks varasest lapsepõlvest pärit veidrus."

Ma pean tunnistama - ja teen seda avalikult esimest korda-, et ka minul on üks varasest lapsepõlvest pärit veidrus, millest ma jõupingutuste kiuste pole tänaseni suutnud lahti saada, kirjutab Mihkel Raud Pere ja Kodu veebruarinumbri kolumnis.

Mitte lausa pöidlaimemine (kuigi täitsa tore oleks keset tulise teledebati juhtimist sõrm põske ajada), aga midagi sarnast. Püüa palju tahad, lahti ei saa. Nagu mingi sõltuvus. Nagu kaisukaru. Nagu tatilapp, mida imik öö läbi rusikasse pigistab. Nagu pöial, mis igal võimalusel suhu libiseb.

Ometi pean ma end muus osas normaalseks inimeseks ja lapsepõlveaegne rituaal, millega ma end aeg-ajalt õhtuti unne veeretan, pole seganud mul täiskasvanud inimese elu elamast. Nii olen otsustanud, et ei hakka ka oma lapsi plastmassist dinosaurustest ja mänguautodest võõrutama, mis sest, et need pahatihti mu abielu­voodisse jõuavad ja öise küljekeeramise raskeks teevad.  

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid