Jaga:     
Uudised

Merle Liivak: „Kas elu paneb varem või hiljem valiku ette: lapsed või sõbrad ja koostööpartnerid?“

“Tule mulle koduvarjuks, kui tahad näha, mis elu ma elan.” Nii armastab mu elukaaslane Hannes öelda, kui kellelgi jääb mõistmatuks, miks ta ei saa õhtul kell seitse telefoni teel üht nõupidamist maha pidada, kirjutab Merle Liivak Pere ja Kodu veebruarinumbris.

Kahtlused elu võimalikkusest kolme väikese lapsega süvenevad õhtuti, kui väikestele inimestele läheb klassikaliselt sisse krõll ja neil on vaja kõik päeva­elamused välja elada. Küll rõõmsa mürgeldamise, küll draamadena.

Imelik, aga vahel võib lapsevanema teekond kööginurgast tualetti kesta oma tund aega. Sest keegi ajab vee ümber, siis keegi puksib kedagi või üritab loaväliselt viis tikku korraga kätte võtta ja nendega küünalt süüdata. Kellelgi tekib südant­lõhestavalt pakiline vajadus just nüüd ja kohe smuutit suristada, mõni hetk hiljem teeb mustikarüübe lapse käes ootamatu pirueti ja...

Mõni päev tagasi helises mu telefon. “Tead, ma oleksin pidanud seda sulle juba varem ütlema, aga... ma ei suuda sinuga niimoodi koostööd teha... Me kogu aeg teeme selle järgi, kui sinul on lastevaba aeg või kui sa oled lastekarjas. Mul on tunne, et ma elan sinu elu!” nuuksatas armas sõber teisel pool toru. “Ära saa minust valesti aru, ma imetlen sind, ma austan su valikuid, aga ma lihtsalt ei suuda!”

Olin sõnatu. Šokis. Kas võibki nii juhtuda, et lapse­vanemaks olemine tähendab muu hulgas ka seda, et elu paneb su varem või hiljem valiku ette: lapsed või sõbrad ja koostööpartnerid? Et ühel päeval murdub kellegi kannatus igal juhul?

Toimetas Kerttu Jänese  

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

Loe ka neid lugusid