Jaga:     
Beebi

Kuri B12-vitamiini vaegus ja meie beebi pääsetee

Kui Leevi Marie oli vaid 1,5 kuud pisike, leiti tal üsna sügav B12-vitamiini vaegus. B12 näol on tegu närvisüsteemi mõjutava vitamiiniga, mille puuduse korral võib vaid mõne nädalaga tekkida mahajäämus arengus, niisiis on äärmiselt oluline õigeaegselt asjale jälile saada!

Praeguseks aasta ja kolme kuune Leevi on igati tubli ja terane ning viimaks oleme ka vitamiininäidu parajalt kõrgeks saanud, ilma et preparaate vajaksime. Miks aga sünnib normis vitamiininäiduga emal vitamiinipuuduses laps või miks ilmneb vaegus nii kiirelt pärast sündi, ei oska arstid öelda. Ja mõistagi ka mina mitte. Küll aga oleme saanud paika mingisuguse võimaliku asjade kokkulangevuse jada, mis meie tita puhul B12-vitamiini puudust põhjustada võis.

Nagu paljudel teistel vastsündinu emmedel oli ka minul tükk tegemist lapse magamapanekuga. Esimese lapse puhul ju ei tea, kui lihtne või raske peaks see olema. Ent kui meie kahekordses majas valitses juba nii pingeline olukord, et kui keegi alumise korra köögis nõudega kolistada või kõrvaltoas ahju kütta või meie tuppa sisse hiilida või lausa uksele koputada julges! – läksin mina päris endast välja. Sest poolteist tundi unelaulu saatel imetamispadjaga edasi-tagasi õõtsudes tissitanud, et laps lõpuks magama jääks, oli kõik jälle nahas ja tuli otsast pihta alata.

Esimesed kuud ongi mul meeles nii, et vahetan mähku ja püüan hakata karjuvat last tissi otsas uinutama, mille käigus ta 45+45 sööb, et siis natukeseks suikuda, kuni raamatulehe keeramine või põrandale potsatanud pähkel ta äratab. Ning siis jälle otsast pihta ja otsast ja otsast ja. Minu vendki, kes tollal meiega samas majas elas, ümises omaette viisi “Uinu mu kallis lapsuke hällis”, mis kogu maja kummitas nagu üks kuri kummitus. Et kedagi mitte asjatult paanikasse ajada, täpsustan, et B12 puudus võib põhjustada rahutust ja seeläbi häirub lapse uni, kuid loomulikult ei tähenda probleemid lapse unega automaatselt B12 puudust. Minu kahtlusi süvendas näiteks hoopis asjaolu, et lisaks ei jaksanud Leevi kuidagi pead tõsta. Esialgu kirjutasin selle napi harjutamise arvele, kuid kohe, kui ravikuur läbitud sai, asi paranes, seega julgen väita, et asi oli nimelt vitamiinipuuduses.

Tasuline analüüs aitas

Leevi sünd jäi oktoobri lõppu ja nii meie sügis siis kulgeski, kuni detsembrikuus ilmunud Pere ja Kodu ajakirjas juhtus olema põhjalik artikkel B12 teemal. See, et me antud loo abil vitamiinipuudusele jälile saime, on minu kui kristlase silmis vaid tänu Jumala juhtimisele, sest ajastus poleks saanud olla täpsem. Varem ma B12-vitamiini puudusest midagi kuulnud ei olnud. Kui seda pereõele mainisin, väitis tema täie kindlusega, et nii väikesel vitamiinipuudust ei esine ning perearst leiab siiani, et antud teema pole sellist tähelepanu väärt, nagu ta saanud on. Tollal oli minu mehegi esimene reaktsioon, et muretsen üle, aga artiklit lugenud, nägi ka tema, et lugu räägiks justkui meist endist ja seega läksin samal päeval iseseisvalt laborisse, et tasuline analüüs võtta (maksis ca 8 eurot, seega täitsa taskukohase hinnaga).

Tookord võeti analüüs näpu otsast, aga edaspidi on Leevit torgitud ka käsivarre veenist ja labakäe pealt veenist võttes – kõik oleneb võtjast, aga ka näiteks lapse vanusest. Näpuverd vajatakse koguseliselt vähem, kuid see ei taha Leevil üldse jooksma hakata ja niimoodi venib kogu protsess hirmpikaks õuduseks, mil ka minul pisarad peaaegu et silmis, seega mina eelistan veeniverd. Niipalju kui mina asjast aru saan, on ka nii, et vaakumiga võttes on katsutid kindlas suuruses, aga vaakumita võttes saab analüüsi teostaja koguse üle vabamalt otsustada ja võimalusel vähem verd võtta. Siinkohal rõhutaks, et lapse jaoks on vereanalüüs nii või naa trauma ja alati tuleb kaaluda, kas ja kui tihti seda teha. Lisaks on lapse väikses kehas ka verd väiksem kogus ja seepärast läheb protsentuaalselt alati rohkem kaduma kui täiskasvanu analüüside puhul. Aga hirmu pärast last (ja ka iseend) traumeerida, ei saa jätta vajalikke analüüse teostamata.

Kui valdavalt piisab vaid ühest ravikuurist, siis meie puhul läks aega märgatavalt kauem. Seetõttu tahaksin oma lapse haiguslugu täpsemalt jagada, sest ise tundsime infost puudust. Sellest esimesest detsembris võetud analüüsist selgus, et tulemus on väga madal: 67 pmol/l, kui norm hakkas meie laboris 132-st (normid erinevad laboriti). Arst soovitas B12 tableti kujul manustama hakata ja esimese doosi võtsimegi nii mina kui ka Leevi 500 mcg tableti kujul.

Seejärel otsustasime end aga Tallinna Lastehaiglasse sisse kirjutada, kuna tahtsime veenduda, et saame näidu süsti abil võimalikult kiiresti üles. Tagantjärele selgus, et Leevi näit hüppas aga juba selle pooliku tableti abil ca 700 pmol/l peale (lastehaigla laboris algas norm 168-st). Kuna tegu oli aga nädalavahetusega ja kõik vastused võtsid tavapärasest kauem, saime sellest teada alles mõne päeva möödudes. Selle aja peale oli Leevi saanud ka kolm süsti, mis viis näidu 1110-le, üsna ülemise piiri peale. Kuna B12 liigselt manustada pole põhimõtteliselt võimalik, sest keha väljutab üleliigse, ei valmistanud see muret. Küll aga oli ääretult kahju, et laps pidi neid valusaid süste taluma.

Saime koju ja mõneks ajaks oli rahu, kuid peagi hakkas kripeldama, kas kõik on ikka hästi ja juba veebruariks oli näit kolinal 120 peale langenud. Selleks ajaks olime teadlikumad ja otsustasime BioCare tilkade kujul preparaadi kasuks, kuna see pole mitte tsüanokobalamiini baasil, vaid hoopis metüül- ja adenosüülkobalamiini (1 tilk = 80 mcg). Manustasin tilku lapsele keele alla, et need võiksid sealt otse vereringesse minna. Ootasin minuti-paar ja andsin siis rinda, et ka seedetraktist imendumine võiks olla võimalikult efektiivne. Enne tuleb pudelit kindlasti raputada.

Tegime peaaegu kahenädalase kuuri, mille käigus kogused varieerusid. Näidu saime nii märtsi alguseks peaaegu 400 peale ja aprillini püsis see ilusti kõrgel. Andsime ennetavalt vitamiini edasi, lähtudes üldjoontes veganitele soovitatud doseeringust (kaks korda nädalas 250 mcg), aga juulis toimus jälle mõningane langus ja augustiks oli näit 220 peal. Jätkasime B12 andmist, kuid oktoobri lõpuks oli tase veelgi langenud ja näitas 163 pmol/l (referents 132-st). Järgnes järjekordne kuur. Meie jaoks oli arusaamatu, mis sellist langust põhjustab, sest püüdsime ometi preparaadi abil fooni hoida ja toitumine oli samuti teravdatud tähelepanu all.

Otsustasime iseseisvalt võtta ka täiendavad holotranskobalamiini ja metüülmalonaadi analüüsid, mida oleks pidanud tegema juba esimestel arstilkäikudel, ent Eestis nende analüüside võtmist õieti ei praktiseerita. Holo TC ja MMA näitavad, kui suur on tegelik puudus ja kui kaua see on kestnud – kas ainevahetus on häirunud. Üllataval kombel olid mõlemad tulemused väga heas korras ja seetõttu jäime julgelt kaheks ja pooleks kuuks ootele, ilma et oleksime mingisugust lisa andnud. Nädala eest tehtud analüüsid näitavad, et praeguseks on B12-vitamiin 344 pmol/l (piirväärtused 209–1190) ja minu süda viimaks rahul.

Aga miks nii läks?

Taimetoitlane ma pole ja minu enda B12 näit oli probleemi ilmnemisel  normis, kuid madalapoolne. Raseduse ja imetamise vältel sõin ma nii piimatooteid kui ka liha, kuid veis tihti menüüs polnud ja kala tarbisin samuti nagu juhtus. Lisaks jäid raseduse lõpus, mil kõhubeebi peamised vitamiinivarud moodustuvad, piimatooted harvemaks. Nimelt hakkas minu hemoglobiini tase langema ja püüdsin rauarikaste toitudega koos kaltsiumirikkaid toiduaineid vältida, sest näiteks klaasitäis piima pidavat raua imendumist oluliselt pärssima. Hiljuti vestlesin aga arsti ja toitumisnõustajaga ning selgus, et kaltsiumiga tuleks ettevaatlik olla siiski vaid taimsete, mitte loomsete rauarikaste toitude puhul. Samuti rääkisid nad oletusest, et foolhappe liia korral võib B12 omastamine olla pärsitud. Kuna minu menüü oli raseduse jooksul foolhapperikas ja lisaks manustasin raseduse alguskuudel seda soovitatud koguses ka tableti kujul, võis teoreetiliselt seegi olla üheks põhjustest, miks last juba vahetult pärast sündi B12 puudus kimbutas.

Leevi, keda hakkasin vitamiinipuuduse tõttu juba 4. elukuu alguses lisatoiduga harjutama (ehkki minu esialgne veendumus oli kindlalt pooleaastaseks saamiseni oodata), hakkas 6. kuust sööma päevas teelusikatäie liha. See aga ei olnud meie lapse jaoks piisav kogus, et tema keha ilma kõrvalise abita B12 näitu üleval suudaks hoida. Praeguseks on liha kogused kasvanud u 40–60 grammini päevas – olenevalt sellest, kas ja kui palju muid valgurikkaid toiduaineid talle pakume. Alustame päeva pudruga, aga lõuna- ja õhtusöögiks anname valdavalt veiseliha (eelnevalt hautatud ja külmutatud) ja mõned korrad nädalas kala. Lisaks piimatooted. Aeg-ajalt sööme ka maksa (samuti küpsetatud ja seejärel tükkidena jääkappi pandud), kuid ülemäärase A-vitamiini sisalduse tõttu vaid väga pisikese koguse. Uurisime seda teemat põhjalikumalt ja piirdume ca 3 grammiga päevas. Oluline on anda B12 rikkaid toiduaineid mitmel eri söögikorral, sest see imendub korraga vaid teatud määral.

Toidan last siiani ka rinnaga, kuid kuna imetamine algas meil väga vaevaliselt ja kaalulangus oli suur (8ndal päeval 11%), siis tõenäoliselt jäi niigi veidi kasina varuga laps ka pärast sündi vajalikest vitamiinidest ilma. Kaaluiive oli kogu esimese aasta jooksul üsna tagasihoidlik, ent aastaseks sünnipäevaks kaalus Leevi 9 kg. Ehkki üldjuhul hakkab kaalutõus aasta järel pidurduma, on ta viimaste kuude lõikes juurde võtnud sama palju kui varemgi, kaaludes aasta ja kolme kuuselt 10 kg 200 g.

Hüppelisele kaalutõusule eelnes aga kaaluseisak ja haigusperiood, mille vältel põdes Leevi põiepõletikku ja roseooli. Leidnud võimutsema hakanud coli-bakteri, tegime pärast antibiootikumikuuri läbi ka kahenädalase bifidobakteritega probiootikumi kuuri. Kui nüüd läinud nädala arstivisiidil sain samuti soovituse lapsele lausa 2–3 kuud probiootikume manustada, et mikrofloorat parandada ja vitamiini imendumist soodustada, viisin otsad kokku, et tõenäoliselt mängis too mõnenädalane kuur oma rolli asjaolus, et oleme viimaks B12 näidu üles saanud. Niisiis asusimegi jälle probiootikume andma ja lisaks jälgime, et menüüs oleks piimhappebakteritega rikastatud keefirit ning hapukapsast ja -kurki, ent samuti kiudainete allikaid, mis üheskoos mikrobiootat toetavad.

Nagu see paljude teistegi puhul on, jääb ka meie loo põhjus vaid hüpoteesi tasemele, ent ehk on kirjutatust siiski kellelegi sama suur abi kui oli meile tollest Pere ja Kodu ilmunud artiklist. Olen nii tänulik, et ka meie lool on õnnelik lõpp ja loodan, et teadlikkuse kasvades on neid õnnelikke lõppe ja õnnelikke lapsi veelgi enam.

Loe ka neid lugusid