Jaga:     
Blogid | Triini blogi

„Sain lapse lasteaiast kätte sinikaga, teisel päeval olid tal hambajäljed.“ (16)

Paar päeva tagasi oma lapsele lasteaeda järgi minnes oli tal silma all sinikas. Alles mõni päev varem olin saanud lapse kätte hambajälgedega.

Õigemini ma ei olnud last ise veel näinudki, aga õpetaja rääkis sinika olemasolust ja tekkimisest veidikene närvilises toonis.

Teades oma last, siis ma ei olnud üldse imestunud, et tal mingi sinikas on. Kui ta veel sõimerühmas käis, olid töömehed sunnitud kõik kapid ja riiulid seina külge kinnitama, sest minu laps proovis neid mööda lae alla välja ronida ja tarzanit mängida. Sellise elava lapse puhul nagu ta mul on, on sinikad paratamatud. Igatahes ütlesin õpetajale, et mis seal ikka, et juhtub ja võtsin oma lapse. Alles mõni päev varem olin saanud lapse kätte lasteaiast hambajälgedega. Miks ma siis skandaali ei teinud või kedagi kohtusse ei andnud?

Vigastused paratamatud

Arvestades palju rühmas on lapsi ja palju seal on täiskasvanuid, siis on vigastused paratamatud. Mingi hetk päeval on lapsed ju vaid ühe täiskasvanuga. See õnnetus, kus üks laps mängu hoos kukub või teisele äsab, on nii suure tõenäosusega juhtuma, et ma isegi ei viitsi seda protsentuaalselt kirja panna. Ja kui see üks õpetaja 20 lapsega olles peab ühe pisikese pepu parasjagu puhtaks pühkima, siis ongi tal teises toas 19 potentsiaalset õnnetust. Seda on palju!

Seega ei olegi mingi kasu sellest kui minna kedagi süüdistama. Seda enam, et selles vanuses lapsed ei tee tavaliselt meelega teisele haiget. Mul ei ole mõtet kolmeaastasele meetri pikkust moraali lugeda, kui tal juba peale esimest kolme lauset on meelest läinud, milles alguses juttu oli.

Eks ikka teel koju siis rääkisime lapsega juhtunust ja seletasin talle ka, et kui keegi kogemata haiget teeb, siis ei tohi ise vastu teha haiget. Rääkisime, et hammustada ei tohi ja lüüa ka mitte. Kolmeaastastena nad kipuvad sageli lööma, sest nende sõnavara on liiga tagasihoidlik selleks, et nad suudaksid teisele lapsele teha selgeks oma pettumust või muud hingevalu, mis tekkis, kuna ta ei saa just selle nukuga mängida, mis on teise lapse käes.

Teine teema on lastevanematega

Eks ikka mõni lapsevanem teeks dinosauruse-suuruse skandaali, kui tema lapsekesel on kulm rullis õhtul koju minnes ja eriti hull on võib-olla see, et tekib hirm juhtunut teise lapsevanemaga arutada (eeldusel, et on mida arutada). Ausalt, kui su laps mu lapsele tou paneb, kuna tekkis mingi olukord, kus esimene laps tundis, et tuleb tou kirja panna, siis noh mis ma siis tagant järgi ikka targutan. Ega see ema või isa, kes õhtu lapsele järele minnes kuuleb, et tema laps kellelegi haiget tegi - ega see teda kindlasti rõõmusta. Ikka pigem tuleb kurbus hinge. Sinna juurde veel kaagutav lapsevanem ja ongi asjad untsus. Lapsed on selleks ajaks juba ammu juhtunu unustanud.

Miks sellest siis kirjutada: noh, kuna alles sain oma poolvildaka lapse tagasi lasteaiast, kes oli palju värvilisem sealt tulles kui sinna minnes ja ühel korral siis üks lapsevanem lõi silmad maha ja vältis kontakti. Teisel juhul siis tuli üks õnnetu lapsevanem vabandama. Mis ma siis tegin? Rääkisime lastest ja nendega toimuvast, arutasime ühiseid muresid ja ei kukkunud kedagi kohtusse kaebama.

Täna laps lasteaeda ei lähe, sest issi tuli koju ja neil on issi-lapse päev, aga eks ma kindlasti mõnel teisel korral saan taas ühe loperguse lapse tagasi, kes oma kriimu või sinika peale taas Masha plaastrit nõuab ja muidu ammu unustanud on, kuidas talle see vigastus tekkis.

Ärge saage nüüd valesti aru. Ma armastan oma last ja mulle läheb korda tema tervis ja heaolu ja ma olen alati väga kurb, kui tema on kurb ja puhun iga ai-ai peale kui ta seda palub. Lihtsalt me lastevanematena ei saa olla nende kõrval igas olukorras. Näiteks sel ajal kui nad lasteaias puid ja maid jagavad.

 ­Minu nimi on Triin (32): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (32) ja Piiga (3a).

6 kommentaari

K
Kolme poja ema.  /   13:19, 1. veebr 2018
Laps ei pea lasteaias käima. Talle pole seda vaja. Lapsel on ema vaja. Lasteaeda on emale vaja, et ta saaks "oma elu" elada. Tuleb valida, kumb on tähtsam, laps või ego.
Tehke valik enne laste sündi - töö või lapsed. Mõlemat korraga ei saa, kannatavad mõlemad. Lõpuks on kõik õnnetud. Te ju ei taha seda oma lastele.
T
Triin  /   15:51, 1. veebr 2018
Ma oleksin õnnetu kui peaksin olema kodune ema.
J
Jah  /   16:44, 3. veebr 2018
Juba Juhan Liiv ütles: lumehelbeke tasa tasa...
I
Iks  /   13:20, 2. veebr 2018
Kolme poja ema arvamusavaldus on siiski äärmuslik ja tegelikult üsna endakeskne.
Kusagil teise elusaasta lõpul, kolmandas alguses toimub laste sotsiaalses käitumises oluline muutus ja vaid emast ei piisa, et nende sotsiaalse suhtlemise võimekus areneks. Mitte midagi ei ole teha, aga lapsed peavad õppima suhtlemist, enda eest seismist, teistega arvestamist, peavadki konflikte läbi tegema jne. Kolme poja emal võis endaealiste sootsiumi asendada suhtlus vendadega. Lasteaias tõesti laps käima ei pea, kuid kindlasti peaks selles vanuses lastel olema võimalus suhelda endaealiste lastega ja neil peab olema selles vanuses tekkima turvalisuse tunne ka emast lahus olles. Juhul, kui viimast ei tekki siis on enamasti emad ise laste külge klammerdudes ja tekkitanud kaose lapse turvatunde arengus.
L
Liisi  /   18:58, 4. veebr 2018
Lapsele on vaja lasteaeda. Tal on vaja endasugustega mängida ning maid ja puid jagada. Seal toimub areng hoopis teisel viisil ja laps enamasti ka tahab lasteaias käia. Kodus ei ole ka kodusel emal aega kōike seda lapsele ōpetada ja temaga tegeleda sellisel määral. Ja nii väga kui me ka emadena tahaks olla lapse parimad sōbrad ei ole me seda mitte. Need leitakse eluteelt ja esmalt ka juba lasteaiast. Meie asi on ikka last toetada ja emaks jääda.
K
Kati  /   12:43, 2. veebr 2018
Kolme aastasel peaks olema nii palju mõistust peas et ta ei hammustaks teist last, löömist ma ka ei õigusta.
Väikeseid nügimisi, tõukamisi tuleb ikka ette, sellega olen ma nõus.
Ma ise olen kolme lapse ema ja mitte ükski minu laps pole teist last löönud, hammustanud. Esimesel laps hakkas vägagi hilja rääkima aga ta väljendas end muudmoodi kui hammustades või lüües.
Ma usun, et lapsed on meie kodu peeglid ja kui vanemad ei näe mõtet lapsega rääkida, rääkida, rääkida miks ei tohi hammustada, miks ei tohi teist lüüa... siis mida veel oodata selliselt lapselt.
T
To Kati  /   13:27, 2. veebr 2018
Tegelikult sa ei tea, mida su laps on teinud teistega suhtlemisel, siis kui sind ei ole juures olnud. Laste temperamendid on väga erinevad, nende tundlikkus ja lävi on erinev. Alati ei pruugi see sugugi kodust kasvatust näidata, kui laps mingis uues situatsioonis ootamatult või agressiivselt käitub. Mõistusega ei ole siin ka midagi tegemist, sest ka täitsa mõistlikud täiskasvanud võivad mingites kriisi situatsioonides väga ettearvamatult käituda.
J
Jah  /   16:45, 3. veebr 2018
ja kui pärast selgub, et su laps oli eelmises elus krokodill...
T
To 2.veeb. kell 13.27  /   18:43, 5. veebr 2018
Meil on lasteaias väga avatud suhtlemine ja pole mitte üks kasvataja ega lapsevanem öelnud seda, et minu lapsed oleks kedagi hammustanud või löönud. Pigem kiidetakse kui tublisid ja hakkajaid lapsi, kes pigem teevad seletustööd teistele lastele miks ei tohi hammustada või lüüa.
Juuvist aitab see, et ma ise teen kodus selgutustööd ja hakkab lastele külge.
Kuna ma olen absoluutselt igale poole lapsi kaasa võtnud (olgu selleks toidupood, külas käik, juuksurisse mine...) siis ma tean kuidas mu lapsed käituvad võõras olukorras. Vaja vaid lastele seletada kuhu me lähme , kuidas seal tuleb käituda, mida ootan mina kuidas nad peaks seal käituma jne...
Tuleb meelde ka juhtum, kus mu vennalast oldi nii rängalt hammustatud lasteaias, et too pöördus oma lastega emo´sse.
Ja siis Te veel räägite et see on normaalne käitumine ja õigustatud, kuna lapsed on rumala võitu.
A
Aki  /   18:33, 3. veebr 2018
Jah, öeldakse ikka, et laps on kodu peegel aga kas see tegelikult ikka on nii. Minul on kodus kasvamas kohe 2 aastaseks saav poiss kes loobib asju ja lööb nii mind kui ka ennast kui tuju paha või midagi ei sobi. Ma kogu aeg räägin ja räägin, et ei tohi lüüa ega asju loopida. Ma ei ütleks, et ma käin kodus ise ringi ja loobiks asju või lööks kedagi, et laps võiks olla kodu peegel. Iga laps on erinev ja iga laps käitub erinavalt erinevates areguetappides. Ei tasuks hakata kohe last kasvatamatuks nimetama.
E
Ennemuiste  /   12:32, 4. veebr 2018
läksid lapsed 1aastaselt lasteaeda. Poeg oli 2-3 aastane,kui tuli lasteaiast pidevalt "terve suutäis hambaid" seljas,kätel. Laps rääkis,et üks tüdruk hammustab. Lapse isa õpetas poega,et hammustagu vastu. Olin sellele vastu,kuid andsin õnneks alla. Nii tuligi poeg rõõmsasti lasteaiast "hammustasin vastu" ja enam kunagi ei olnud meil hambajälgedega tegemist..
T
tibu  /   13:49, 2. veebr 2018
jaa... väikesed lapsed võivad vahel olla vägagi julmad AGA kõiges selles os süüdi eelkõige KODUNE KASVATUS(õigemini kasvatamatus)
H
huvitav küll,  /   11:57, 3. veebr 2018
mina olen ka lasteaias käinud, seda küll aastatel 1958-61, aga ei tea, et oleks seal keegi mind löönud või ma ise või, et keegi oleks mingite vigastustega koju läinud, olid ju meilgi redelid ja turnimisasjad õues, mängumajad, täispuidust suured mänguklotsid. Oli kaks kasvatajat, aga nad käisid vahetusega tööl ja koristajatädi.Needsamad kasvatajad õpetasid meid laulma ja tantsima, lugema, joonistama.Emad õmblesid esinemiste jaoks kostüüme.Muidugi tegime koerust ka, näiteks reformvoodid olid batuudi eest, aga siis oli kohe nurka minek, õiglane karistus on asja eest.Kurja ei teinud keegi, lõbus oli.
K
Ka kolme poja ema.  /   21:25, 3. veebr 2018
Mina ise olen lapsepõlves lasteaias ühte poissi hammustanud, sest ta kirtsutada mu joonistuse ära. Ja küllap tegin ma toona veel sigadusi. Lapsed õpivad lasteaias ja koolis sotsiaalselt suhtlema. Lasteaias peavad lapsed õppima asju jagama, hästi käituma jne. Kindlasti juhtub ka selliseid või selliseid apsakaid. Suhtlema õppimine ongi mõnikord raske.
K
kullakene  /   09:04, 4. veebr 2018
see Sinu üks 3 aastane ei ole maailma naba. Loomulikult ei maksa iga üksiku kriimu või sinika pärast pahandada, kuid ka laps on inimene. Kusagil on piir. Kui ikka laps pidevalt räägib, et teda kiusatakse või togitakse ja õpetajad karistavad hoopiski teda, siis tasub küll midagi ette võtta. Eriti vanemate laste puhul. Tead, kulla autor, et ka õpetajaid on igasuguseid, on sellised, vana kooli mutte, kes lubavad neile kuulekatele lastele või lemmikutele teisi terroriseerida. Kas ka sel juhul ei tasu midagi ette võtta? Sa traumeerid ju lapse niimoodi ära.
J
Jah,kullakene,  /   12:42, 4. veebr 2018
olen nõus,selliseid asju kahjuks juhtub. Olen mõelnud,et kuidas kasvatajad ja õpetajad aastate möödudes nendest lastest sirgunud täiskasvanutele otsa vaatavad, ametiasutustes nendesamade "lastega" omi asju ajavad. Ärgu võtku mõttessegi,et see ülekohus lastel kunagi ununeb,selline kasvataja-õpetaja jääb alatiseks väga ebameeldivaks inimeseks.

Loe ka neid lugusid