Jaga:     
Blogid

VÄHE VÕI PALJU: 5-aastase lapse taskuraha 10 eurot nädalas?

Nägin Kogumispäevikus ühte postitust, kus naine küsis, kui palju antakse lastele nädalas taskuraha. Kohe esimene kommentaar, mis ma lugesin, oli et 5- ja 7-aastased saavad 10 eurot nädalas. Mul tekkis endal teine küsimus: mis vanuses üldse lastele hakata taskuraha andma?

Stefan on praegu 5 ja poole aastane, tal on küll olemas rahakassa (kaks tükki lausa, üks Eestis, teine Norras), aga ta selle rahaga küll midagi ei tee ja ei oskagi vist teha, kuigi olen vaikselt juba näidanud, kuidas poes ostlema peab.

Ta ise erilist huvi üles ei näita kogu selle rahanduse vastu, tema jaoks on see lihtsalt mäng a la “mündid rahakassas, loeme ära, mitu on ja paneme tagasi”. Pigem on see tema jaoks veel üks võimalus numbrid üle käia ja õppida rahaühikuid. No ja ise poes osta ta ka eriti ei julge veel, olen paar korda küll palunud tal ise maksta ja näitasin/rääkisin, mida tegema peab ja ta üldiselt sai hästi hakkama. Aga siiski ei julge ta üksi kassas maksta, kas mina või Marko peame kõrval olema nö moraalseks toeks.

Kui ma oma lapsepõlve meenutan, siis pole mulle kunagi mingit taskuraha antud. No mitte kui kunagi. Mäletan, kui ma Võnnu koolis käisin… ah, tegelikult isegi juba varem, kui ma 12-aastane olin ja käisin Tartu Slaavi Gümnaasiumi, siis vanaema andis mulle kuu jagu sööklaraha (siis oli veel see aeg, kus tasuta süüa sai vaid kuni 4-nda klassini) ja mina, selle asemel et klassijuhatajale see raha üle anda ja terve kuu süüa, raiskasin selle raha nädalaga ära koolikohvikus: ostsin krõpse, mahla, igast muud nänni.

Võnnu koolis jätkasin sama teed. Mis tegelikult, praegu mõeldes, näitab, et mul siiski mingigi taskuraha võiks olla ja vanavanemate poolt võiks ka mingi töö tehtud raha kasutamise osas. Sest tegelikult polnud mul mingit kasvatust, kuidas rahaga ümber käia ja mul läks ikka mitu aastat enne kui ma sain aru, et raha ei kasva puu otsas.

Kuskil 17-aastaselt läksin tööle, siis lahkusin töölt ja istusin aasta kodus kuni läksin uuesti tööle, juba pikemaks perioodiks. Ja siis kui hakkasin stabiilselt tööl käima, paranes ka minu majanduslik olukord oluliselt. Kolisime elukaaslasega teise üürikasse, mis oli ikka tingimustelt kordades parem kui eelmine.

Saime lubada endale nii mõndagi asja, millest enne ainult unistasime. Kõrvale küll ei pannud midagi, elasime palgapäevast palgapäevani, aga inimlikumates tingimustes ja ei pidanud enam nädalate kaupa nälgima ja paljaid makarone sööma.

Kuhu ma selle jutuga suundun? Et äkki peaksin Stefanile rohkem raha väärtust õpetama, et temast ei saaks samasugune nagu mina? Äkki seda peaks hoopis Marko tegema, tema on rahaga sina peal.

Mis vanus siis ikkagi on sobiv taskuraha jaoks? Kas äkki koos kooli algusega? 7-aastaselt? Kui antud hetkel laps ei näita veel mingit huvi raha vastu kui vahendi, mille eest saaks poest midagi osta?

Teisi eesti venelase postitusi saad lugeda SIIT

Loe ka neid lugusid