Jaga:     
Blogid

„Isver, mida sa oma lapsega teed! Kus su ajud on?“

Jube tunne tekib, kui keegi ütleb: "Igaühe oma laps on tema oma mure" -ometi olen ma veendunud, et kui nende laps näiteks raskelt haigestuks ja abi vajaks, siis paluksid nad abi.

Mida tahes ma ei kirjuta, ikka on neid, kes loevad sellest välja mingi üleskutse. Keegi ikka vaatab, et ma õhutan midagi või tahan oma lolli mõttemaailmaga kõik valele teele juhatada.

Kõige ärritavam on see, et postitust ju läbi ei loeta ja ometi ollakse nii targad seda kommenteerima. Nii tüütu on seletada, kui sa teed seda tummadele kõrvadele, sest seisukoht on võetud ja meeldib tulehargiga vehkida mu nina all. Ausalt, siis vaatan oma lapsi ja mõtlen, et kas kõik on seda väärt, aga on küll. Kui ma jälle loen kuidas keegi saab mõnest mu pihtimusest julgust või tuge, siis olen ma õnnelik. Eriti kui tuge saavad need, kel depressioon või veel parem, keegi kes saab aidata kedagi, kellel on depressioon loeb siit, et kuidas ja mida teha.

Jube tunne tekib, kui ma loen seda lauset: "igaühe oma laps on nende oma mure" ometi olen ma veendunud, et kui nende laps raskelt haigestuks ja abi vajaks suuremalt, siis pöördutaks ikka meie poole, ometi pole ju teiste tited meie rida? Või siis on? Ma küll loodan, et on, et kui mu lastel on minu tõttu halb või ma ei märka, et neil on midagi halvasti, siis tullakse nõu ja jõuga appi. Mina austan nõuandeid ja soovitusi ega sülita kellelegi näkku, kui ta tuleb mu vigadele viitama.

Vaata lolli

Ärritav on muidugi see ümber nurga urisev vihje või paukuv lajatus: "vaata lolli! Isver, mida sa oma lapsega teed! Kus su ajud on?" See, vat SEEEEE ei ole abi, vaid juhmi inimese irisemine, sest sellest ei saa ei nõu ega tuge vaid halva enesetunde ja sellel toredal haukujal on vaid kaif sulle suskamisest. Ma arvan, et need inimesed peaks ravile minema ja jätma teised emad rahule, kel pole kas midagi head öelda ega mõelda või teda ei koti kellegi teise lapsed. Mind nii huvitab, kas sellised emad poosetavad oma lastega vaid suurtes beebigruppides, sest seal on ju nii palju seda võõrast titekraami, millest ei hoolita.

Ilmselge, et emad teevad vigu ja vigadest õpitakse, kui keegi ei maini, et tegid vea, siis ei tea sa sellest ka õppida. Muidugi on emade hinge kerge haavata, sest me tahaks ju ideaalsed olla ja kõike õigesti teha, aga see pole võimalik. Ka see kes annab teatud hetkel hea nõu võib teisel millegi vastu eksida ja võib olla oled siis juba sina see, kes oskab siis aidata.

Ma arvasin kunagi, et sellised suured beebigrupid on üksteise toetamiseks, aga jääb mulje, et pigem teiste vigade nina alla hõõrumiseks ja näpuga vehkimiseks. Ma saan aru, et kodus istumine kassib ära. Mind ka, mul on liiga palju vaba aega ja ma veedan liiga palju aega meedias ja liiiiiiga tihti kipun lugema kommentaare ja vastu kommenteerima, aga ma tunnengi piinlikust selle pärast. Ega ma mingi jumal ole, et kulda suust välja pritsin. Mkm, sama loll nagu iga teine loll. Aga õnneks olen ma selline loll, kes julgeb oma viga tunnistada ja seda ka valjult välja öelda. Ma ei karda halvakspanu või seda, et kompromissile ei jõua.

Erinevad vaated

Mõistan inimeste erinevaid vaateid ja annan au neile, kes oma arvamuse eest seisavad. Ometi pole ma see, kes vaikides kõike pealt vaatab, ikka sekkun kui vaja või püüan viisakalt nõu anda. Kui kuulda ei võeta, ok, lepin, kui kipub ohtlikuks kiskuma, siis ma sekkun jne. Aga ma ei taha olla see kinniste silmadega troll, kes teeb näo, et ei näinud kui kellelegi liiga tehti.

Jah, tänapäeval kipub kanakari kaagutama enne, kui pauk käib, aga see ongi meie uus ühiskond, seda muuta on hilja ja tuleb võtta seda nagu ta on. Iga pildi ja arvamusega kaasneb poolt- ja vastuolijaid ning neid, kel jumala kama.
Tegelikult austan ma iga ema, kes armastab oma last, ükskama kuidas ta teda kasvatab, millega toidab või mis vigu teeb.

Seni kuni ta oma last ei ohusta, on ta lugupidamist väärt, tehku mida ta siis tahab. Emaks olemine ongi paras hunnik vigu ja õppetunde, armastust ja vastuarmastust. Võtke rahulikult, muidu jääb enda elu elamata, sest teiste elu on põnevam elada!

Loe ka neid lugusid