Jaga:     
Pere ja Kodu

7 SOOVITUST, kuidas käituda, kui laps on ärritunud (1)

Mind saadeti lapsena enda tuppa, kui ma emotsionaalseks muutusin. Nüüd muutun ma pahasekss, kui minu enda laps on tujukas ja seeläbi teen ma olukorra hullemaks. Mida sa aga peaksid päriselt tegema, kui laps on tujust ära?

Kui meie laps on ärritunud, oleme seda ka meie. Kui laps on meie peale pahane, tunneme me end kaitsetuna. Nagu lapse tunded oleksid põhjendamatud. Kui ta on millegi muu pärast pahane, tahame me aidata tal tunda ennast paremini ja aidata tal nendest emotsioonidest lahti saada nagu emotsioonid oleksid halvad või ohtlikud.

Su laps ei loo neid emotsioone ja ta vajab abi nendega toimetulekuks. Ainuke võimalus emotsioonidega toimetulekuks on nendega tegelemine. Kuidas peaksid sa aga sellistes olukordades käituma?

Kõigepealt proovi säilitada rahu. Kasuta oma “stop” nuppu. Tee paus selles, mis iganes sul pooleli oli, hinga sügavalt sisse ja seejärel proovi leida kontakt oma lapsega. Tuleta endale meelde, et sinu eesmärk on torm vaigistada, mitte seda suuremaks puhuda.

Ära võta oma lapse emotsioone isiklikult. Antud olukord ei puuduta sind, isegi, kui ta karjub “ma vihkan sind”. See olukord on temast, tema kõhklevatest tunnetest ja endiselt arenevast ajust.

Rahusta end mantraga: “See ei ole hädaolukord” või “See on võimalus olla oma lapse jaoks olemas, kui ta on ärritunud”.

Märka enda tundeid selles olukorras. Pane tähele, kas tunned end häirituna või vajadust oma lapse tundeid kõrvale tõrjuda. 

Võta vastu otsus, et sinu eesmärgiks on kasutada seda võimalust, et luua suurem side oma lapsega ja õpetada talle kasulikke nippe, kuidas emotsioonidele reageerida ja nendega toime tulla.

1 kommentaar

A
auto  /   11:49, 28. jaan 2018
Esimene asi, lõpeta see hellitamine ja asjade ostmine. Sa oled ise lapse hellitamistega ära rikkunud ja kui laps on alati harjunud kõike saama ning ühtäkki enam ei saa - palju õnne oma ärritunud lapsega tegelemisega.
Ma ei kujuta ette, et peaks hakkama last kartma ja midagi paanitsema. Laps peab ikka austama vanemat ja olema õnnelik kui midagi saab, mis peaks juhtuma suht harva, et ei tekiks ära hellitamist.
Laps peab hakkama juba põnnist saati iseseisvaks. Aga paljude inimeste pähe see ei mahu.
Mäletan, et ka mind "kasvatati" nii, et mind häiris täiega kui ma midagi esimest tegema pidin ja ma ei teadnud, ma ei osanud, siis kannatamatu "täiskasvanu" rabas selle tegemise muidugi endale, kuigi ma tahnuks ise hakkama saada ja proovida teha, mismoodi see asi käib. Mind häiris see käitumine lihtsalt täiega.
Kurb kui last ümbritsevad rumalad täiskasvanud. See mõjutab väga tugevalt kui kiirelt inimene saavutab oma õige taseme, sest igaüks peab ikka jõudma sinna kuhu tal võimalik jõuda on ja selleks peab andma võimalusi, ning siis paistab, kas on kõrgemaid eesmärke või siis neid ei ole.
Kõik kes nii ei arva, hellitage lapsi edasi ja nautige ärritusi.

Loe ka neid lugusid