Jaga:     
Blogid | Triini blogi

„Mis sa tegid sellest lapsest, kui nüüd hakkama ei saa?“

Ma ausalt ei tea, kumba ma rohkem ootan: üht õhtut iseendale või siis kohtinguõhut Mehega. Ma aga tunnen, et tahaks kogu selle elu hetkel pausile panna ja lihtsalt olla. Tahaks puhata ja saada aega iseendale.

Kui Mees oli kodus, siis panime last korda-mööda magama ja see, kes parasjagu last magama ei pannud, sai tegeleda mõne oma meelistegevusega. Minu puhul oli siis tegemist kudumise või raamatu lugemisega.

See postitus läheb raudselt teemal alla: „Mis tegid sellest lapsest kui nüüd hakkama ei saa“. Mees on nüüdseks kohe kaks nädalat kodust eemal olnud ja ma olen olnud üksi vastutav kõige eest, mis kodus toimub.

Paar head asja on ka: toitu kulub reaalselt megavähe. Kui Mees oli kodus, siis tegin terve ahjukana ja sellest jagus meile kolmele kaheks päevaks. Nüüd siis tegin ahjukana ja me lapsega sõime viis päeva jutti ahjukana kümnes eri vormis. Pooled asjad, mis ma sügavkülma ostsin on puudutamata, sest lihtsalt ei ole vaja enam nii palju süüa teha. Lisaks ei ole vaja ka nii sageli pesu pesta. Tavaliselt sai kolm masinatäit nädalas pesu pestud ja nüüd olen pesnud masinatäie nädalas. Ja sellega kogu hea piirdubki.

Mulle ei ole veel kinnitatud, kas see hakkabki meie tulevik olema, et Mees jääb pikemaks kodust eemale või leiab ka mandril mingi talutava alternatiivi, aga kindel on see, et ma lihtsalt tahaksin puhata.

Kaks nädalat olla eriti nõudliku ja klammerduva lapse ema: see lihtsalt kurnab igas mõttes. Piigal on tekkinud mingid põhjendamatud hirmud, et ka emme kaob ära. Lasteada minnes ta klammerdub mu külge ja palub, et „ emme ära lähe ära“. Õpetajad peavad ta minu küljest lahti rebima ja siis on seda nuttu veel pikka aega kuulda. Õhtuti me räägime päevasündmustest ja ta muudkui istub mul süles ja isegi söögitegemine on raskendatud, sest ta ripub mul küljes. Joonistame, voolime, jutustame ja kaisutame iga õhtu. Öösel ronib mulle voodisse ja siis sipleb meeletult ja mul on viimastel päevadel tekkinud tunne, et ma lihtsalt tahaks kodust eemale. Tahaks istuda kasvõi tunnikese maja ees trepi peal ja vahtida niisama, et tõmmata hinge.

See olukord ei ole ei talle ega mulle kerge ja kuigi me seletasime talle mitu korda, mis toimuma hakkab, siis tundub, et ta kas ei saa aru või siis saab aru, aga kardab. Ma aga tunnen, et tahaks kogu selle elu hetkel pausile panna ja lihtsalt olla. Tahaks puhata ja saada aega iseendale. Kui Mees oli kodus, siis panime last korda-mööda magama ja see, kes parasjagu last magama ei pannud, sai tegeleda mõne oma meelistegevusega. Minu puhul oli siis tegemist kudumise või raamatu lugemisega.

Praegu aga lähen kell 21 voodisse koos lapsega, et siis end miljon korda välja vihastada, kuna ta keeldub magama jäämast kuniks ma lõpuks olen nii unine voodis passimisest, et lähen magama ära. Ma ausalt ei tea, kumba ma rohkem ootan: üht õhtut iseendale või siis kohtinguõhut Mehega.

­Minu nimi on Triin (32): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (32) ja Piiga (3a).

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid