Jaga:     
Blogid

SATTUSIN KÄRGPERRE: "Pidin leppima, et mehe elus on laps, kellega pean tähelepanu jagama."

Kui mängus on ka mehe laps, siis pole suhte algus alati nii idülliline, kui võiks. Pidin algusest peale meest jagama ja sellega leppimine oli oi-ii kui raske. 

Aga siin ma siis olen, 20-aastane, üleni õnnelik, elan kaaslasega Astangu üürikas, ootan, millal maja valmis saab ja kokkan õhtul süüa kolmele. Jah, kolmele. Koos mehe J'ga tuli mu ellu ka väike 8-aastane tüdruk, kelle fantaasia on piiritu ja kes naerab nii, et terve korter kajab. Mul on tegelikult ülimalt hea meel, et ta on, sest tänu sellele olen ma õppinud tegema kompromisse ja saanud teada nii mõndagi ka iseenda kohta. Seega vastuseks ühele lugeja küsimusele, et millisest tüdrukust ma räägin, siis J'l on vahva tütar, kes elab poole kohaga meie juures. 

Jah, kui mängus on ka laps, siis pole alati suhte algus nii idülliline, kui võiks, sest pidin algusest peale J't jagama ja sellega leppimine oli oiiiii, kui raske. Selle asemel, et igal õhtul koos kaisutada, või üksteisega olla, oli J hoopis oma tütrega koos- mängis ja luges unejuttu. 
Kõik ei sõltunud sellest, mida ja millal mina teha tahaksin. Vahepeal oligi tunne, et ei suuda selle kõigega tegeleda ja eks J tundis sama. Mistõttu, on olnud meil olukordi, kus tunded on käinud lainetena üle pea, öeldud on üksteisele koledaid sõnu ja vägivallatsetud tunnetega. Oeh, seega kes mulle praegu väidab, et muidugi oled sa õnnelik, sest armunutel on roosad prillid ees, siis kahjuks pole neid roosasid prille enam ammu. 

Aga ma ei muudaks midagi, sest tänu sellele väiksele põhjas käimisele, sain ma aru, et kõik ei ole iseenesest mõistetav ja hinnata tuleb iga koosveedetud sekundit, ning tunda rõõmu üksteise olemasolust. Iga väiksemgi hetk oli nüüd hinnas ja armastus veelgi suurem. Ma lihtsalt pidin aktsepteerima, et J elus on ka peale minu veel teine naine, kellele ta peab oma tähelepanu jagama. 

Ja kuigi ma aktsepteerisin tähelepanu jagamist üsna ruttu, siis koguaeg näris mu hinge teadmine, et tegelikult ma olen lihtsalt kõrvaline inimene ja preili pere koosneb ikka J'st ja tema emast. Kuigi ma armastan ja hoolin temast üliväga palju, pole ma siiski ta ema ja ma ei saa osa paljudest tema rõõmudest ja muredest.  Ning kui ükskord käisime kolmekesi poes ja preili oli meie kahe vahel, siis ta teatas, et "inimesed arvavad, et me oleme pere, aga tegelikult ei ole".

Oeh, see lause oli nagu pistoda südamesse. Ma tundsin igapäev, et teen kõik, mis ma suudan, et kõigil oleks hea, aga ikka pole piisav. Ja tagantjärele mõeldes, ei mõelnud preili sellega midagi halvasti, vaid mõtles, et ma pole ta ema ja selles oli tal ka õigus. Aga hetkeks tabas see mu õrna kohta ikkagi. Vahel on ka kahju, et ma ei ole näinud, kuidas ta on suureks kasvanud ja mida ta kõike väiksena teinud on. Aga ma tean, et mul on kõik need rõõmud ja kogemused alles ees.

Aga neid hetki, kui ma tunnen sellest kõigest rõõmu, on nii palju rohkem. Näiteks õhtu, kui ma olin teraapias ja preili oli meil, ning ta ütles J'le, et talle ei meeldi, kui Helenat kodus ei ole. Kui J seda mulle kirjutas pidi mu süda rõõmust lõhkema ja koju jõudes kallistasin teda hästi-hästi kõvasti. Või kui saabub meile oma pusapeaga ja ütleb, et ta laseb oma juukseid vaid mul kammida. :)Nädalavahetuse hommikuti tavatseb preili ärgata varem kui meie, ning ühel hommikul puges ta mulle kaissu ja ütles, et tegelikult võiks ta mind kasvõi emmeks kutsuda, sest ma olengi talle nagu pool-emme.

Seega kõik sellised hetked, kus tunnen ennast nagu üks osa perest, korvavad kõik pahad mõtted ja tegelikult polegi vajagi neid negatiivseid mõtteid mõelda, sest kõik on ju hästi! Mul on nii vedanud, et mu elus on J ja tema väike tütar, kes mõlemad on niiiii hirmus kallid.

Teisi postitusi saad lugeda Helena blogist siit: www.helenablogi.ee

Loe ka neid lugusid