Jaga:     
Pere ja Kodu

Laste loksutamine erinevate kodude vahel võtab viimsegi turvatunde (1)

LASTE LOKSUTAMINE ERINEVATE KODUDE JA PEREDE VAHEL VÕTAB LAPSELT VIIMSEGI TURVATUNDE. KÄRJEPEREKONNALAADSED SÜSTEEMID MEIE KULTUURIRUUMIS EI TÖÖTA.

Laste teema on mind alati väga sügavalt puudutanud. Olen ka väga julgelt välja öelnud postulaadi, et kärjeperelaadsetes süsteemides elamine ei toimi meie kultuuriruumis. Miks? Sest inimhingede arengutase ei ole veel sellises kohas, kus see nii võiks toimuda. Me ei ela hipikultuuris, kus kõikide osapoolte süda on avanenud ja järgime igal hetkel stressivabalt oma hinge kutset. Me elame reaalsuses, kus meil on reaalsed emotsioonid, haavumised, haigetsaamised ja ebaõiglased ja haigettegevad suhted.

Hetkel loen juba teist kliinilise taustaga psühholoogi või psühhiaatri arvamust sellest, kuidas kärgperedes ja "uue ajastu" hullumeelsete mudelite vahel loksuvatel laste elu võib päädida meeleoluhäirete ja hullematel juhtudel juba depressiooni ja muude psüühiliste seisunditega, sest lihtsalt - elukorraldus on väga ebastabiilne. Miks me oleme jõudnud siiamaani, kus need noored ei saa tuge oma perekonnalt, vaid hoopis haiglatest, narkootilistest ainetest ja viimaks nad uinutatakse ka kangete ravimitega? Kas see on märk, et on aeg nendel uinuvatel vanematel ärgata ja küsida - mida minu laps tunneb? Kes minu laps on? Mis on minu ja lapse võimalused taastada sisemine turvatunne ja vabaneda hirmudest ning taastada elamisväärne elu?

Millega sa oled vanemana nii hõivatud, et sa oma last enam ei märka?

Kas probleem on täna vaid üksikisikutes või lausa suuremas osas, ühiskonnas ja muudatustes?

Kindlasti peaks olukorra juuri otsima sügavamalt. Kas meie ühiskond toetab piisavalt lastega üksinda jäänud vanemaid? Kas need vanemad saavad piisavalt abi ja toetust, loomaks uut turvalist keskkonda lapsele peale lahkuminekut ja missugune on keskkonna, lähedaste, kultuurilise ruumi ja ka kooli toetus sellistes olukordades? Kas kool mõistab piisavalt traumeeritud laste emotsionaalset olukorda või sõidab ka süsteem sealkohas lõplikult üle? Kui palju üldse saab olla sekkumist antud olukordadesse või kusagil tulevad ette vaid seaduse piirid, mis kaotab omakorda inimlikkuse?

Või öeldakse, et oma süü, et lahku läksid - vaata nüüd ise, kuidas hakkama saad.

See viib aga ühe inimhinge täielikku kokkuvarisemiseni. Igalt poolt saad peale lahkuminekut vaid vastu pead ja lisaks on päris paljudel vanematel ka kohtutee käia, mis ei tee asju aga mitte kunagi paremaks. Ja missugusesse keskkonda satuvad peale seda lapsed, on iseküsimus. Kus pead iga oma sõna, käitumist ja tegu jälgima, sest seda võidakse muidu hiljem sinu vastu kasutada kohtus.

Mitte ealeski ei juhtuks seda, kui meie ega meie lapsed ei tunneks mitte midagi ja me kivinägudega elaksime siin ühiskonnas edasi. See kõik toimub vaid siis, kui tajume ja oleme tundlikud, tundelised hingelised olendid. Aktsepteerime, et lisaks kehale on olemas ka tunded, hing, vaim, tervik. Ja tahame elada heas tundes, mitte pidevas hirmus ega ka pidetuses.

Võtmesõna on - mida tunneb see inimhing kõige selle hulluse keskel?

Lapsed toovad esile oma vanemate seisundeid ja siit saab alati ainult üks suur tervenemine. Kui need seisundid jäävad tähelepanuta, annab laps nii kaua märku, kuni on viimane piir, et vanem ärkaks.

Ka minu enda lapse saatus oleks olnud selline, kui ma ei oleks õigel hetkel sekkunud sellesse, mis toimus. Ka minu endisel teisel suhte osapoolel oli tekkinud peale perekonna lahkuminekut mitu uut perekonda, mille vahel laps minu juurest minnes pidi hakkama saama. Lõppes see olukorraga, kus kooli minnes tekkis lapsel pingeolukorras kaitseseisund, kus ta emotsionaalselt oli väga haavatav. Palju nutuhoogusid, emotsionaalseid puhanguid ja ebakindlust. Lisaks hulk saladusi suletud uste tagant, millega laps oma peas toime ei tulnud. Ja mina olin nagu kodune psühholoog, püüdes tema hingeelu mõista ja nuputada, et mis pagasiga ta taaskord sealt mujalt koju tuleb, milleks ma taas valmis pean olema. Ma tänan jumalat, et õppisin aasta aega Pereteraapiat ja tänan kõiki oma õppejõude, kellega sel teemal avatult ja vahetult arutada sain. See avas palju minu silmi, kuid lõplikud vastused tulevad endiselt ja alati kusagilt sügavalt oma sisemusest, kuidas asjad tegelikult olema peavad.

Sest lõppeks tead vaid sina emana, lapsevanemana, mis on sinu lapsele parim - kes ta on. Seda ei tea arstid, psühholoogid ega mitte keegi teine peale sinu. Abistajad vaid suunavad sinu mõtteid, lähtuvalt oma kogemustest. Ja see, et vaid sina tead tõde ja lahendust, annab asjale jumet ja lootust.

Ja ma täiesti ausalt tunnistan - kärjeperekonnalaadsed süsteemid meie kultuuriruumis ei tööta. Ja katsetada inimhingede peal on väga suur vastutus, millele tagasilöögid tulevad alles pikema aja pärast.

Aga mida siiski tunneb see väike, veel väljaarenemata meeltega, ilma filtrite ja erinevate psühholoogiliste oskusteta laps? Kas tahad teada?

Tee lihtne test - kujuta ette, et sa oled väikene usaldav, armastav ja rõõmus laps, kes armastab mõlemat oma vanemat võrdselt. See laps ei tea veel, mis on hea ja mis on halb. Ja ühel päeval vanemad lahutavad suure tüliga - sinu üle käib pidevalt üks kemplemine, vaidlemine, kohtuprotsessid. Sellesse hetke võib lisanduda vägivalda, erinevaid inetuid episoode ja palju draamat. Ehk ka kolimised uutesse kodudesse, oma turvalisest sünnikodust väljaminemine. Vanemad on aga suures meeleheites ning emotsionaalses kriisiseisundis luuakse uusi suhteid, perekondasid, võivad sündida uued lapsed - ja lapsena sa pead pidevalt selles keerises kaasas käima oma seljakotiga - kord ühe pere juures, kord teise pere juures, kord ka kolmandas - või lausa neljandas - mis sinust alles jääks? Lisaks pead käima ka koolis, kus on omakorda palju stressi ja pinget - uued suhted, läbielamised, omamoodi kriisiolukord, millega pead hakkama saama. Kes sind toetab, kui sinu vanemad vajavad ise tuge ja viskavad sind ainult elumerelainetele? Mida sa tõeliselt igatsed? Kas tulevad soovid rahulikust kodust, perest ja turvatundest? Või pigem soovid, et elu oleks koguaeg nagu seiklus, actionfilm, iga päev uues olukorras, ja sa oled niigi kõigest väsinud? Ja kui see juba aastaid kestab, siis mis lõpuks sellest kõigest saab?

Kus jääb siis sinu identiteet ja turvatunne? Või tahaks hoopis põgeneda sellest katkisest reaalsusest kuhugi mujale, paremasse kohta?

Turvatunne eelkõige. Ma südamest soovin, et ühiskond ei räägiks mingitest ebareaalsetest kärgsüsteemide loomisest ja laste solgutamistest, vaid reaalselt sellest, kuidas on KÕIGE TURVALISEM meetod, kuidas on võimalus lahku minna - ja eelkõige - kas lahkuminekuks on TEGELIKULT reaalne vajadus. Äkki on kõike seda võimalik ennetada, sest katkiseid hingi lappida on väga palju raskem, kui üht keeruliseks muutunud suhet korda saada spetsialistide abil.

Igaljuhul, kaineks tegevat lugemist! Küsi juba täna oma lapselt, mida ta vajab, mida ta tunneb, kus on tema koht. Kuidas tema end siin ühiskonnas tunneb. Kes tema tõeliselt on.

1 kommentaar

R
reealselt  /   20:13, 31. jaan 2018
"kas lahkuminekuks on TEGELIKULT reaalne vajadus"
Kui lahkuminek juba silmapiiril terendab, siis ilmselt siiski on vajadus. Või jah, jääme laste pärast kokku. See toimib ju nii hästi, kõik saavad siis õnnetud olla.

Loe ka neid lugusid