Jaga:     
Blogid

"Hüvasti lastehaigla! Mul on täiesti terve ja normaalne laps!"

Käisime eile jälle tiiru lastehaiglas mitme erineva spetsialisti juures. Nagu ma varemgi olen kirjutanud, siis jälgiti Miat juba sünnist saati kõrgendatud tähelepanuga, et avastada võimalikud arenguhäired või anomaaliad juba varakult.

Eilse haiglakülastusega võime selle etapi nüüd lõppenuks lugeda – Mia on kenasti arenenud ja täpselt nii tubli, nagu iga teine täiesti terve laps. Pärast eilset visiiti ütles lastehaigla arst dr Reedik, kelle jälgimise all Mia alates sünnist saati olnud on, et tema poolt on kõik, soovis edu ja soovitas kirurgiga soojad suhted säilitada, sest edaspidine jälgimine ja ravimine puudutab ainult konkreetselt suulõhede teemat. Muus osas on Mia täiesti terve ja normaalne laps!

Ainult et hästi pisike on see neiu meil – ma ei teagi kedagi, kellel oleks laps 9-kuuselt 7 kilo kaalunud. Ma ise küll natuke muretsesin, aga arst ütles selle kohta, et pole üldse põhjust, kuna areng on normaalne olnud ja laps ei näe nälginud välja, on rõõmus ja energiline, mis on peamine. Ta on meil lihtsalt nii tegus, et rahmeldab kõik toiduenergia kiirelt maha. Arstil olid arvutis mingid arengu jälgimise diagrammid ka. Nende kaalukõverate järgi mahtus Mia oma kaaluga ka normaalsuse piiridesse, kuigi jah, sinna madalamasse otsa. Aga väikesed beebid ongi armsamad, eks.

Füsioterapeut ütles sama, mida arst – et Mia on väga tubli ja tema ei näe samuti põhjust, et edaspidi regulaarselt kontrollis peaks käima.

Käisime veel kõrvaarsti juures, aga kuna Mia on kergelt nohune, siis ei saanud kuulmistesti läbi viia. Anti korraldus, et tuleb iga päev korralikult soolveega nina läbi loputada ja kuu aja pärast uuele katsele minna.

Kuulmist tuleb ikka aeg-ajalt kontrollida, sest kuigi varem oli sellega kõik korras, siis suulaelõhedega lastel võib hakata vesi sisekõrva kogunema. Kui see juhtub, siis pannakse “tuulutamiseks” kõrvadesse pisikesed torud. Ma ikkagi loodan, et me pääseme neist torudest, sest nende puhul tuleb hästi hoolas olla, et lapsele igapäevatoimetuste käigus vesi kõrva ei sattuks. Näiteks vannis või ujumas käies, rannas mängides…

Külastasime taaskord ka logopeedi. Ta uuris esimese asjana, kas Mia on tassist jooma õppinud. No natuke joob, aga väga vaevaliselt käib meil see asi ikka. Saime soovituse see harjutamine kohe tõsisemalt käsile võtta, sest pidavat hea olema huulelihaste õigeks arenguks. Miale on seda väga vaja, sest see opereeritud ülahuul on ikka suhteliselt jäik ja väheliikuv.

Kuigi arsti juures me enam jälgimisel käima ei pea, siis lastehaiglat päris unustada ei saa – logopeedi juures tuleb ikka regulaarselt käia. Just selle regulaarse logopeediteenuse jaoks tuleb meil ka Mial puuet edasi taodelda, kui see aegub. Rehabilitatsiooniplaani alusel pidi teenus paremini kättesaadav olema. Tegelikult pole sellest lugu – ega puude määramine last kuidagi haigemaks ju tee. Laps vajab kõneteraapiat ja vajaks seda nagunii, olenemata sellest, kas ta on ametlikult puudega või mitte. Tulevikku ja edaspidist elu ei mõjuta see ka kuidagi, et inimesel on lapsena ajutiselt puue määratud.

Järgmisena siis ootamegi uut kuulmistesti ja millalgi märtsikuus arutame kirurgiga järgmise operatsiooni asju. Seni on kõik rahulik ning võime haiglad ja arstid mõneks ajaks ära unustada.

Mairika teisi blogipostitusi saad lugeda SIIT

Loe ka neid lugusid