Jaga:     
Blogid | Triini blogi

"Juhtus see, mida ma kunagi võimalikuks ei pidanud: olen üksikema!" (1)

Ma ei tahtnud, et ta läheks. Juba enne tema minekut tundsin, et ma ei saa hakkama. Ja tema äraolek on seda kinnitanud. Me oleme mõlemad lapsega nii liimist lahti. Mina nutan suhteliselt sageli ja laps klammerdub mu külge nagu kardaks, et ka mina lasen jalga.

Eriti valus oli mul vaadata seda, kuidas ühe teise lapse issi lasteaias temaga lollitas. Minu oma tahtis justkui öelda sellele issile, et ma tahan ka. See lollitamine meenutas just sellist käitumist nagu Piiga koos oma issiga teeb. See lapse nägu, need veekalvel silmad, see ahastus ja mõistmine, et nii pea ei saa. Pidev küsimine issi järgi ja hommikused nutud, kui peab lasteaeda minema. Piiga reaalselt klammerdub mu külge iga hommik ja palub, et ma teda lasteaeda ei viiks. Et oleksime koos. Õpetajad on ta mitu korda minu küljest pidanud lahti tirima, sest mitte ükski seletus ei ole vastuvõetav.

Ometi need paar päeva, mis meil aega olid, enne, kui Mees tööle läks, sai lapsele kogu aeg seletatud, mis juhtuma hakkab. Laps justkui mõistis ja aitas ka kohvri pakkida ja kui issi rongile astus, siis läks kisa lahti. Õhtused videokõned on meie suurim ootus. Vast tuleb järgmine nädal kergem, sest äkki oleme selleks ajaks rohkem harjunud.

Mees tuleb mingi aja pärast koju tagasi, aga seniks pean ise vastu pidama. Esimene nädal on enam-vähem üle elatud ja ma isegi ei suutnud uskuda, et sellega hakkama saan.

Asi algas pihta eelmise aasta viimastel päevadel: kohale tuli Mehe uus töögraafik ja seal oli ta nii utoopiliselt tööle pandud, et isegi seadus ei luba niiviisi teha. Hakkas vaikselt maad kuulama ja tuli välja, et firma on kohe pankrotis. Ütles tööandjale, et selline graafik on seaduse vastu ja tööandja ütles, et kui ei meeldi siis mine ära. Kirjutas ka töökaitse inspektsiooni, kes ütles, et kui tööandjaga oled rääkinud ja midagi ei muutu, siis mine ära. Ühesõnaga teed aastaid usinasti tööd, oled lojaalne töötaja ja siis öeldakse: kui ei meeldi, lase jalga. Abi kusagilt saada ei ole. Mees siis kandideeris igale poole ja käis vestlustel ja palgad igal pool nii nirud. Lõpuks helistas üks firma, mis pakkus tööd väljaspool Eestit ja nii ta siis läks. Ütles töölepingu erakorraliselt üles, pakkis asjad ja sammus minema.

Praegu on siiski katseperiood. Pea 1,5 nädala pärast on ta kodus tagasi ja siis vaatab, kas tahab minna uuesti või hakkab kodukandis tööd otsima. 

­Minu nimi on Triin (32): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (32) ja Piiga (3a).

1 kommentaar

H
Hmm  /   22:06, 19. jaan 2018
Mees on 1.5 nädalat kodust ära ja ongi juba üksikema? Üksikvanem on ikkagi see, kes elabki 100% ajast lapsega kahekesti ning katab kõik kulud, majapidamise jne. Ei olda nö. töölähetuses, vaid ollaksegi reaalselt ja lõplikult lahus - pole kellegil kuhugi tulla või minna.

Loe ka neid lugusid