Jaga:     
Blogid

SEE HETK, kui lapsed on ootamatult iseseisvaks saanud: kolmene tegi ise kakaod!

Ma ikka vaatan vahel oma lapsi ja mõtlen, et küll nad on ikka tublideks ja asjalikeks kasvanud. Eriti Annu. Ennast pole veel õieti ollagi, aga nupp nokib nagu rebasel!

Hommikuti nad mind enam näiteks üles ajama ei hakkagi. Veits aega tuierdavad magamistoas, käivad paar tiiru kaisus, otsivad omale kummutitest riided ja ajavad need omale selga, ning siis lähevad elutuppa mängima. Kui kõht tühjaks läheb, otsivad köögist midagi käepärast näksimiseks (õuna, pirni, banaani, külmikust kohupiimakreemi, kapist helbeid vms), nii kauaks kuni emme ükskord ehmatusega ärkab, sest tuba on kahtlaselt vaikseks jäänud.

Aga noh, see ei tähenda, et ma magada saaksin. Öösel käib ikka mingi tramburai ja ringi tuierdamine. Ma viin neid kolmsada korda oma vooditesse tagasi, rahustan neid, annan neile vett juua, ning viin neid pissile, aga 15 minutit peale seda kui ma olen silmad uuesti sulgenud, kuulen kuidas keegi pänta-pänta mu voodi poole paterdab ja iiiiiimevaikselt mu teki alla imbub. Ou-mai-gad.

Aga okei. Keskendume hetkel sellele, et mul on andekad ja iseseisvad lapsed, mitte sellele, et need andekad ja iseseisvad lapsed on mulle põrgujumala enda poolt saadetud mini-deemonid, kelle missiooniks on iga viimsegi mu (pool)terve närvi ära söömine ja mulle esimeste hallide juuksekarvade põhjustamine.

Ükshommik tegi Annu näiteks kakaod. Ronis taburetiga külmiku juurde, võttis sealt piima ja kapist kakaopulbri, kapi pealt kruusid ja sahtlist lusikad, ning tegi täitsa ise endale ja oma väikevennale kakaod! Külma kakaod, aga ikkagi… millal ta nii suureks sai, et sellega ise hakkama saada ja seejuures peaaegu 0 segadust tekitada? Ta on alles kolm!

Tahavad tuld põlema panna? Lohistavad tooli ja panevad! Tahavad vett? Lohistavad tooli, võtavad kruusi ja lasevad omale kraanist! Tahavad midagi kapi pealt? Lohistavad tooli ja võtavad! Ei ole mingit ulgumist (enamasti), et emmäääää, tuleeeee, annnaaaa, teeeeee, koheeeee!

Ühesõnaga, rõõm on vaadata, et mu kogemata nende soovide unustamine hakkab vilja kandma.* Sest no, pole mõtet seda emmet tüüdata, tal läheb niikuinii minimaalselt pool tundi aega, et soov täita – lihtsam on ise teha-võtta-viia-panna.

*Näide:

Annu: Emme, palun anna mulle riiuli pealt hobune.

Mina: Kannata veidi, ma pesen nõud ära ja siis annan.

*Tund aega hiljem*

Annu: Emme, aga hobune?

Mina: Aaaaaa…oih.

Postitust saad edasi saad lugeda siit: lipsuke.com

Loe ka neid lugusid