Jaga:     
Blogid

"Mul pole mitte ühegi rasedusega varem niimoodi iiveldanud, nagu praegusega!" (3)

Eelmiste rasedustega olen kokkuvõtteid teinud iga nädal, sel korral otsustasin, et teen korra kuus, sest reaalselt, kes see ikka viitsib nädalast-nädalasse peaaegu sama teksti lugeda… Kuigi jah, sel korral tundub see rasedus kuidagi väga teistmoodi.

Mul pole mitte ühegi rasedusega varem niimoodi iiveldanud, nagu praegusega. Ma tahaks uskuda, et see on vaid hea märk. Ja no mul on südames mõnus rahu ka, ning ma eeldan, et see on sellepärast, et kõik rasedused, mis on mul üle seitsme nädala jõudnud, on ka hetkel siin, minu kõrval. Ma ei hakka üldse mõtlemagi, et äkki on sel korral teisiti vms. Ma vist ei elaks seda lihtsalt üle. Seega naudin oma iivelduse-õnne-raseduse mulli täie raha eest.

Ühesõnaga, mul on suht non-stop nii paha olla, et ma pole juba üle nädala normaalselt süüa ega eksisteerida suutnud. Enamus päevast on selline läila, väsinud ja rõve tunne. Pole otseselt iiveldus, et kas oksendada või mitte, aga selline…rõve, et süüa ei suuda ja tahaks vaid diivani peal meritäht olla. Kui päevas paar korda see tunne üle läheb ja ma midagi KOHE (reaalselt, minutite jooksul) ei söö, tuleb see tunne tagasi ja siis veedan ma jälle tunde ja tunde selle õõvastava tundega võideldes. Ükspäev ma näiteks sõin kaks mandariini. Öösel kell üksteist. Ja see oligi kõik selle päeva kohta, sest terve ülejäänud päeva oli selline tunne, et kui keegi kasvõi sööki mainib, jooksen vetsu poole. Kõik tugevad lõhnad häirivad ja ajavad iiveldama. Mul ajab isegi see südame pahaks kui ma pliiatsit hammaste vahel hoian! Paar korda päevas on kindlasti ka selliseid hetki kus ma lonkshaaval vett joon, sügavalt hingan ja olen iga hetk valmis vetsu poole punuma pistma, sest ma tunnen kuidas suu kergelt vesistama hakkab ja…õgh. Kole värk.

Isud vahetuvad ja lähevad ka imekiirelt üle. Ükspäev avastasin kell kaheksa õhtul, peale seda, kui ma järjekordselt polnud päeva jooksul mitte ampsugi söönud, et oooo pitsa kõlab täiega imeliselt – ma pean seda saama! Ja enne veel kui mees uksest välja jõudis, et poest tomatit ja pitsapõhja pulbrit tuua (sest päris ma oleksingi viitsinud pärmi sulatama hakata ja ise teha), läks see isu üle. Aga no kuna mees oli nii armas ja kõik asjad poest tõi, pidin ju ikkagi pitsa valmis tegema. Praadisin hakkliha, okse kurgus. Ja oiblää kui kogu see krempel ahju läks, see hais… ma mõtlesin, et palun mehelt gaasimaski. :D

See iiveldus on rõve, aga samas mulle meeldib see ka väga – tean, see kõlab nii masohhistlikult, kui veel vähegi saab, aga no see mõjub mulle rahustavalt. See justkui kinnitab mulle pidevalt, et rasedus areneb kenasti ja kõik on titaga hästi. Selle nimel olen valmis kõik ära kannatama ja ei unda seejuures üldse. Vähemalt mitte enda arust…

Postitust saad edasi saad lugeda siit: lipsuke.com

3 kommentaari

J
Jah  /   16:35, 4. jaan 2018
ilmselt sünnitad sa roomaja, või siis homo, kui oksele ajab.
J
Ja  /   22:19, 4. jaan 2018
mitu neid oli siis - 1 v 2?
A
Anny  /   09:42, 5. jaan 2018
Mul silmarõõme neli tükki ja kõik neiud :D
Iiveldust tundsin vaid esimese ja viimase rasedusega ning need kestsid vaid ekolmanda kuu lõpini. Kuna rasedused erinevad alati, seda just söögiisude poolest, siis seda naljakam on neid tagantjärgi võrrelda. Näiteks: esimese raseduse aeg tahtsin väga palju magusat, eriti täidistega shokolaadi ning apelsinid läksid kilode viisi.
Teine rasedus tõi üllatusi - tahtsin meeletult hapukurki, soolaseid toitte ning takkapihta hakkasin tahtma punast peeti igal kujul, mida ma varem jälestasin.
Kolmas rasedus oli kella täppisteadus - kuni kaheksanda raseduskuuni tahtsin ma iga jumala õhtu kell 11-st tahtsin ma küüslauguleivakesi ja selle järgi pane või kellad õigeks. Aga viimane kuu tahtsin äkitselt sefiirikorvikesi ja sefiiritorti ja iga päev :D
Viimane, neljas rasedus, sure või nälga. Siis ei talunud ma kartulit, riisi, tatart, makaronitooteid - ainuke mida ma tahtsin oli kala ja seda siis igal võimalikul moel.

Loe ka neid lugusid