Jaga:     
Blogid

9 kuud pärast sünnitust: mu kõht on nagu rasedal, käsivarred lõdisevad ja ümber puusade on ujumisrõngas

Kui ma veel Miat ootasin, toitusin ma väga tervislikult ja tegin kuni lõpuni iga päev korralikult trenni. Kahetsuse ja piinlikkusega pean tunnistama, et viimased regulaarsed trennid jäidki raseduse aegadele. Mia on tänaseks täpselt 9-kuune ja mina olen oma elu absoluutselt halvimas vormis.

Olen üritanud sellele mõtlemist vältida, aga tegelikult ma nii väga põen seda, kuidas ma praegu välja näen. Varem polnud mul lihtsalt aega trenni teha, sest iga hetk, mille oleks saanud enda peale kulutada, kulus mul Miale piima pumpamiseks. See oli ausalt öeldes üsna kurnav.

Ja eks ma siis leidsin enda jaoks ka vabandusi, miks mitte tervislikumalt süüa. Põhiline mõtteviis oli selline, et kui ma nagunii pean siin pumbates oma tagumikku tundide viisi diivanil laiaks istuma, siis mis kasu sellest toitumise jälgimisest on… Teate seda ütlust – kui läks trumm, mingu ka pulgad. Noh, et kui ei saa trenni teha, siis võib ju samahästi näiteks pitsat ja pirukaid näost sisse ajada.

Ma olen viimasel ajal aina enam ja enam mõtisklenud, et tulevaks suveks võtan end kokku, sest ei taha terve suve enda pekke lohvakate riiete alla peita, aga ikka pole leidnud endas motivatsiooni, et just TÄNA võiks olla see päev. Aga homne päev ei jõua kunagi kätte, homme on alati homme!

Otsisin üle poole aasta taas oma trenniriided välja. Esialgu ma lihtsalt pildistasin end nendes riietes ja nentisin tõde, et vaatepilt on tõesti kõike muud kui ilus.

Kui Martin lasteaiast tuli, näitasin täna tehtud pilte ja ta küsis, et kas see oli siis, kui mul Mia veel kõhus oli! Jah, täitsa nii hull olukord ongi – mu kõht on nagu rasedal, käsivarred lõdisevad ja ümber puusade on ujumisrõngas.

Vot see oli viimane piisk – ma võtsin kätte ja sundisin üle pika aja end trenni tegema. Ise ka hästi ei uskunud, aga jaksu jagus tervelt 45 minutiks. Ma ei arvanud, et kakskümmendki vastu pean. Higistada sai ka korralikult. Kunagi, kui sai trenažööri valitud, siis tahtsin just sellist elliptilist, millel tuleb püsti seista ja ka kätega kaasa liigutada. Mulle lihtsalt tundub, et vastupidiselt paljudele teistele trenažööridele töötab kaasa terve keha – käed, jalad, puusad, õlad, kõht.

Ega see pikka aega trenažööril sõtkumine ole kahe väikese lapse kõrvalt just lihtne ülesanne. Ivo oli tööl, sellepärast pidin täna üksi toime tulema. Panin Mia voodisse ja palvetasin, et ta ilusti magama jääks. Martinile seletasin, et emme peab trenni tegema, et saada ilusamaks ja õnnelikumaks. Tema leidis muidugi, et emme on nii ilus, et ilusamaks pole küll võimalik saada. Aga õnnelikuma emme nimel lubas ilusti ära kannatada, kuni trenn saab tehtud.

Reaalselt nägi trennitegemine välja nii, et kogu aja vältel hüples üks väike energiajänku ümber trenažööri ja korrutas, et aitab küll, nüüd on tema kord. Lisaks käisin selle 45 minuti jooksul umbes 8 korda Miale lutti suhu ja tekki peale panemas.

Mairika teisi blogipostitusi saad lugeda SIIT

Loe ka neid lugusid