2
fotot
Jaga:     
Uudised

LUISA JA TAAVI AASTA: Heas ja halvas, KOOS!

“Mul on tugev valulävi,” poetab Luisa Rõivas ja kuigi ta ütleb seda sünnituse kohta, kõneleb läinud aasta ja järgnev lugu ilmekalt, et valulävi on tal kõva ka abikaasana. "Mis see nutmine aitab? See ei vii ju edasi. Ma ei ole kurtja tüüpi!"  

“Ega mul sama vanade lastega sõbrannasid hetkel ei ole, kes oleksid samuti kodused. Aga ma naudin üksiolemise aega väga, saan palju oma asju mõelda. Ma ei pea pidevalt kellegagi suhtlema,” avaldab Luisa Pere ja Kodu kaaneloos. “Linnas jalutades näen palju tuttavaid ja saan oma sotsiaalse suhtluse täitsa kätte.”

Luisa meenutab, et viimane rasedus poeg Hermaniga oli… omapärane. Nimelt murdis ta kuuendal raseduskuul jala, kui septembris sõpradega Prangli saarel uitas. Õige väike ebatasane lohuke maapinnal, kuid jalg läks kuidagi alt. “Valus raks käis, nagu keegi oleks kõrval oksa pooleks murdnud. Olla rase, kipsis ja karkudega – see on päris hea ülesanne. Ma ei saanud autoga sõita, aga pidin ise koolis loengutes käima ja Miinal koolis järel. Paar nädalat oli kips ja edasi ortoos – põlveni must monstrum. Uberdasin end sel ajal igale poole ja see pani mind Uberit armastama. Noorem vend ja sõbrad aitasid ka palju, näiteks Miinat tuua ja viia,” on Luisa tänulik. “Taastumine oli päris raske, sest kehakaal ju tõusis samal ajal.”

Olukord oli nii absurdne, et tegi lausa nalja. Meest nagunii töö tõttu kodus pole – kantselda üksi last ja kutsikat, keda peaks just sel ajal korralikuks koeraks õpetama. Aga koer ei anna end isegi kätte, haugub hoopis perenaise kipsi peale. Õues läks vahepeal juba libedaks ning karkudega käia oli paras väljakutse. Kodus sai Luisa karku­deta, ühel jalal hüpates hakkama, kuid trepist nendega käia ei julgenud. “Vahel saab kõike liiga palju ja kui siis veel Taavi kohta ka midagi lajatatakse meedias... Aga mis see nutmine aitab? See ei vii ju edasi. Ma ei ole kurtja tüüpi ega suur muretseja kunagi olnud, olen ise alati hakkama saanud. Tuleb kuidagi leida positiivseid tegevusi ja mitte negatiivsele keskenduda.”

Eelistab ise hakkama saada

Kuigi Luisal oleks võimalik palgata nii lapse­hoidjaid kui abilisi, eelistab ta ise toimetada, vahel abiks sõbrad ja vanaemad. Taavi pea­ministrina pere igapäevaelus aktiivselt osaleda ei saanud – see töö on ettearvamatu. “Ta võib ju loota küll, et jõuab õhtul kuueks koju, aga mingi tööasi ilmub vahele ja ta saabub alles kell kümme. Olen sellega harjunud, sest tema töö­koormus on meie tutvuse algusest saati järk-­järgult tõusnud. Ega ma pole ise ka rahulik kodune tüüp, kes muudkui ootaks, millal mees saabub. Mingil ajal tegin küll korralikku õhtusööki, aga siis sain aru, et pole mõtet – enamasti ta selleks ajaks koju ei jõua ja on kõhu vahepeal juba väljas täis söönud. Pole vaja sellest endale stressi ja solvumist tekitada, et mees mu toitu ei söö.”

Luisa rõõmustab hoopis selle üle, kui nad saavad Taaviga koos olla. Isegi kui juhtub, et mehel pole võimalik täpselt kokkulepitud ajal planeeritud perereisile sõita, sest näiteks tuleb umbusaldus vahele – nagu juhtus ühel suvel. “Siis ta tuleb hiljem järele ja ma naudin seda viimast nelja päeva, kui Taavi meiega on, mis sest, et enamiku ajast telefoni otsas. Ma ei ole kindel, kas on ikka tohutult parem selline suhe, kus sa iga päev ninapidi koos oled. Millest siis omavahel rääkida on?”

Nii Luisale kui Taavile on oluline terve perega koos olla, seepärast on neil kinos kõik laste­filmid ära vaadatud. Kuid millal nad kahekesi koos väljas käisid, seda enam ei mäletagi… “Äkki mingit Bondi filmi vaatamas?” pakub Luisa.

Ema ise on ka tähtis

Hermanil aitas Ida-Tallinna keskhaiglas ilmale tulla sama ämmaemand, kes abistas Miinagi sünnil. “Poeg oli jah, algusest peale inimese näoga ja piisavalt suur, hea sülle võtta,” muigab Luisa. “Hermanil oli nabanöör ümber kaela ja lõpp läks kiireks, kuid arstid tegutsesid väga professionaalselt. Ta oli natuke sinine, aga turgutati kohe kiirelt üles. Mul on väga positiivsed kogemused keskhaiglast.”

Kummagi lapse sünniga pole Luisa aega raisanud, nagu ta ise ütleb. Miina sünniga läks veidi üle kahe tunni, Hermaniga alla kolme. “Mul on tugev valulävi, valuvaigisteid ei läinud vaja,” poetab naine. “Aga ei, kodusünnituse poole ma küll ei kaldu. Miks peaks niimoodi riskima? Eesti arstiabi on nii heal tasemel. Alati jääb kasvõi üks protsent, et midagi võib sünnitusel juhtuda, ma ei suudaks seda vastutust endale võtta ega tahaks ka ämmaemandale taolist koormat panna.”

Luisa võtab vahepeal kotist piimasegu ja lutipudeli ning Herman haarab sellest kohe kinni. “Tal ei ole vahet, kas ta sööb lutipudelist või rinnast. Kõige esimesena pakkisin haiglakotti kaasa erinevaid lutte ja sünnitusmajas andsin talle kohe pärast sööki luti. Miinaga ma olin nagu piimaauto! Ta ei võtnud ühtki lutti ega lutipudelit. Tellisin talle Londonist rinnakujulisi lutte, need ka ei sobinud. Ei saanud teda kuskile hoida jätta. Tunnen, et mul peab siiski mingi vabadus olema.”

Kuigi üle paari-kolme tunni pole Luisa lapsest eemal olnud, on tal süda siiski rahulikum, kui teab, et vajadusel on võima­lik last lutiga rahustada või ootamatu nälja korral pakkuda süüa pudelist.

Öösiti magab Herman emme kaisus. “Ta on oma voodis ka maganud, aga ma olen mugav ema – praegu on mulle oluline, et ma ei peaks end öösel nii palju liigutama ja üles ajama. Minu enda uni on ka midagi väärt, samuti see, et suudan hommikuti lastele naeratada ega ole magamatuse tõttu nende peale vihane. Küll nad lähevad mingil ajal kõik oma voodisse magama.”

Kodune olla ei õnnestu!

Luisa teeb praegu lisaks muusikakeskkoolis omandatud dirigendi ning Balti filmi- ja meediakoolis õpitud helirežii erialale tehnikaülikoolis ärikorralduse magistri kraadi. “Mõlema lapse beebi­ajal on nii välja kukkunud, et kuigi olen mõelnud olla kodune, see ei õnnestu. Eks ma ise tahan ka midagi teha, ma ei suuda poolteist aastat ainult ringi kärutada ja vaadata, kuidas laps kasvab,” muheleb ta soojalt.

Lavale kisub Luisat ka, juba meie kohtumise õhtul on tal bändiproov ansambliga Kellawärk, kuhu ta koos lastega läheb. Ansamblis on kontrabass, tšellod ja trummid ning Luisa laulab.

“Kindlasti on emasid, kes naudivad sada protsenti kodus olemist ja see on äge. Inimesed ja lapsed ongi erinevad. Kõige tähtsam on valiku­vabadus. Meil on suurepärane vanemahüvitise süsteem,” ärkab Luisas korraks poliitiku naine. “Aga ma ei ole nii võrdõiguslik või ma lihtsalt ei mõista, miks peaks isadele olema vanemapuhkus kohustuslik. Üldse mulle pealesundimine ei sobi, olen alati vastu, kui keegi midagi peale surub.”

Hermanit ootasid nad pikalt. “Kolm last võiks meil peres ikka kokku olla, see on miinimum. Kaks on selline basic-variant, kolm on pere! Lapsed tulevad ikkagi siis, kui nad tahavad. Kui sa väga pingsalt soovid, siis pigem mitte. Me ootasime Hermanit päris pikalt.”

Luisal, muide, on meeldiv omadus esitada oma arvamust väga kindlameelselt, kuid nii sõbralikult ja rahulikult, et see ei mõju autoritaarselt.

Uue hingamisega pereelu

Luisal endal on kuus aastat noorem vend ja teine sama palju vanem vend. Pisikestena kiskusid nad üksteist juustest ja kaklesid mis mühiseb. “Mõtlesin, et kas mul ikka peab see väike vend olema, sest ta oli linnuunega ja ajas närvi, et normaalselt magada ei saanud. Teisest küljest olin muidugi uhke, et mul on vend, ja hoolitsesin tema eest ka.” Praegu saavad nad juba ammu kõik oma­vahel suurepäraselt läbi.

Miina on oma vennast püsti vaimustuses. Tüdrukuke ootas juba aastaid õde või venda, tahtis kaksikuid ja arvab, et kokku võiks peres olla kaks õde ja kolm venda. “Me ei vasta selles osas ootustele,” tõdeb Luisa naerdes. “Aga kui ta esimest korda Hermani ultra­helipilti nägi, oli see hindamatu moment. Kui Miina sünnitusmajja tuli, tahtis ta venda hästi kõvasti kallistada, aga sai aru, et võib vaid õrnalt näpuga pai teha. Ta väga ootab, et saaks ükskord korralikult kallistada!”

Herman saab ka juba aru, et Miina on üks oluline tegelane. Ta naeratab, kui õde nägusid ja hääli teeb. Üldse meeldib talle, kui teda lõbustatakse ja mingi tegevus käib. Miina käib klaverit mängimas, ETV laste laulustuudios laulmas, balletis ja käsitöös. Aga see ei ole Luisa isiklik ambitsioon. “Olen talle vahel pakkunud, et mõne asja võib ju ära jätta, aga ta pole sellest seni kinni võtnud. Rääkis endale lisaks veel viiulitunni välja.”

Peaministrina ei olnud Taavil võimalik Miinat kooli viia, nüüd aga “oleme üritanud Taavit rohkem siduda selle asjaga”, ütleb Luisa. Tütar (isast rääkimata!) naudib seda mõistagi väga ja kooliski oli alguses omajagu elevust, kui Taavi hommikuti tütart sinna sõidutas. “Nende jaoks on praegu hästi mõnus aeg!” rõõmustab Luisa. 

Naine tõdeb, et väga pikka aega pole nad saanud nädalavahetustel midagi terve perega teha, nüüd on võimalus. Kasvõi koos jalutamas käia või isegi linnast välja spaasse sõita. “Kus te siis käinud olete?” haaran sõnasabast. “Noh, ühe korra oleme seni spaas käinud,” prahvatab Luisa naerma. “Aga vähemalt on nüüd võimalus planeeridagi!”

Luisa meenutab möödunud vabariigi aasta­päeva vastu­võttu. Sinna läksid Luisa ja Taavi vaid kätlemise ajaks. Koju, kaetud laua taha, jäi aga hulk sõpru ning lapsed Miina Rihanna ja Herman olid seniks nende hoida. Kohe pärast kätlemist kiirustasid Luisa ja Taavi tagasi, et koos sõpradega telekast vastuvõttu edasi vaadata.

Juba järgmiseks hommikuks oli kõigil huvilistel teada, kes neil külas käisid, sest fotod kodusest istumisest ilmusid meelelahutus­portaalis. “Päeval märkasime, et maja ümber midagi toimub – kui sul keegi suure kaameraga õues seisab, siis vaevalt et see naaber on. Eks ta siis passis seal hekis ja pildistas otse meie aknasse, kööki ja elutuppa,” jutustab Luisa. “Teatud oma ruum võiks ikkagi inimestele jääda, sest kui sa oma kodus ka ei saa enam rahulikult olla, siis on see väga piiripealne asi.” Luisa teab, et avaliku elu tegelasena pole mõtet uudiseid juurde toota ja vaidlusse laskuda, kuid arvab, et selline jälitamine peaks olema ebaseaduslik.

Terve kohtumise aja kummitab mul peas laul “Ministriprouaks ma ju hästi passiks, mu mees mind hellitaks ja kutsuks kassiks.” Ma ei kujuta Luisat kuidagi nii ette, et ta lebaks patjadel ja ootaks, et tema eest kõik ära tehtaks. Samas, eks see laul ole loodud ju väga ammu.

Taavi Rõivas Luisast: "Ta hoiab kõik kontrolli all."

Luisa annab endast emana sada protsenti – ta on meie laste jaoks alati olemas. Minu ülikiire töötempo tõttu ei ole harvad ka need juhud, kus Luisal on tulnud isadepäeva üritusel “katet teha” ja isadega jalgpalli mängides väravaid lüüa.

Luisa on see, kes meie peres kõik kodused asjad kontrolli all hoiab, alustades isetäituvast külmkapist ja lõpetades kommunaalteenuste lepingutega. Täna hommikul leidsin pesu sorteerides tema hommikumantli taskust kruvikeeraja, ilmselgelt on kuskilt olnud vaja veidi timmida. Ma püüan omalt poolt veidigi abiks olla, viies hommikuti Miinat kooli ning korraldades mõnikord issi ja tütre päevi, kus saab näiteks slaalomisuuskadega mäest alla lasta või kinos käia.

On sõnadetagi selge, et Luisa on Miinale väga suureks eeskujuks.

LUGU ILMUS PERE JA KODU APRILLINUMBRIS.

Loe ka neid lugusid