Jaga:     
Blogid

SELLEST KÕIGEST HOOLIMATA: Ma ei kujutaks oma elu lasteta ette!

Võiks ju arvata, et kahe lapsega on elu natuke lihtsam, eriti kui nad juba suuremad on, aga meie peres see kahjuks nii pole.

Põhimõtteliselt on meie peres nii, et kui ma näiteks niisama diivanil telekat vaatan võivad lapsed mul tükk aega koos mängida ja möllata, aga kui ma jumala eest peaksin tahtma kas koristada või siis midagi muud asjaliku teha, on neil kohe nii jubedalt vaja minult midagi. Ene-Liisiga on see, et ta tahab koguaeg mind aidata, aga kui ma palun tal korraks vennaga mängida, kui ma näiteks nõusid pesen või vetsu tahan minna, siis ta põhimõtteliselt keeldub mind aitamast.

Chris aga on jällegi selline, kellel kohe vaja sülle tulla kui ma midagi teha tahan. Kui Reio kodus on siis ma näiteks koristan max tunniga meie pisikese korteri ära, aga kui ma lastega üksi olen siis ma reaalselt pean varuma koristamiseks terve päeva. Mulle on nii palju öeldud, et ma koristaksin näiteks siis kui lapsed magavad. Aga kuidas ma peaksin seda tegema kui Chris on nõus magama ainult kaisus olles?

Ööune ajal võin ma ta kaisust küll ära minna aga lõunatudu on vaja kindlasti teha emme kaisus. Kas te kujutate ette, kui kiiresti läheb ühetoaline korter segamini? No kahe lapsega läheb see sassi umbes tunniga. Esiteks on vaja vooditest tekid ja muu voodipesu ära võtta, muidugi mänguasjad ei saa ju ka kastis olla, ja jumala eest kui peaks kuskil olema wc paberirull. Võin julgelt väita, et igapäev pean ma koristama ära tükeldatud paberit kuskilt diivani alt ja põrandalt. Lapsed on lapsed ja ma ei saa sinna midagi parata, aga ma ei jõua lihtsalt iga jumala päev koristada. Nii ma siis vahepeal mõtlengi, et ma ei kavatse midagi teha. 

Söögi tegemine lastega on sama õudne kui koristamine muuseas. Nad istuvad mu ümber ja Liis küsib nende mõlema eest umbes iga kahe sekundi tagant, et mis ma teen, ma siis ilusti vastan talle. Seejärel vaadatakse mind sellise veidra näoga ja oodatakse, et jälle küsida saaks. Muidugi on kõike vaja ka mis parasjagu laua peal on ja kui ma juhuslikult ei anna, käiakse mulle nii kaua ajudele kuni ma lõpuks alla annan. Söömisega on neil ka muidugi probleeme, Liisu ei söö näiteks peale makaronide suht midagi. Ainukesed asjad mida ta sööb heameelega on makaronid ja riis. Ta isegi ei võta kartulit suu sisse enam. Chris jällegi sööb kõike, mis ta kätte saab.

Magama jäämine on vist kõige hullem. Kui meil on õhtused pesud kõik tehtud on üldiselt aeg voodisse minna. Aga kui hea meelega lapsed magava lähevad? Meie peres lähevad magama igatahes suure kisaga. Liis kõigepealt jonnib natuke kuna väidab, et pole väsinud siis on tal vaja pissile minna, siis on vaja tal juua muidugi on veel umbes 3-4 korda vaja meile musi ja kalli anda, 7 korda head ööd öelda ja umbes mitukümmend korda öelda, et ta armastab meid. Chris täpselt samamoodi jonnib kui ma üritan teda magama panna aga temaga veidike lihtsam. Võtan ta endale sülle ja kõnnin temaga natuke, kui maha rahuneb, siis läheb tiss suhu ja umbes 10 minutiga ta juba magab. Aga kui ta juhuslikult magada ei soovi, siis ma võin teda mingi 2 tundi ka magama panna. 

Oeh, aga kui nad magavad ja ma neid vaatan, siis ma saan aru sellest kui väga mul vedanud on. Nad on minu päiksekiired, minu südamed. Ma reaalselt ei vahetaks oma elu mitte millegi vastu välja. Nad õpetavad mulle igapäev nii palju, nad teevad nii ägedaid asju. Ma iga jumala päev naeran lihtsalt südamest selle peale kui ägedad nad on. Ma lihtsalt ei kujutaks oma elu enam muudmoodi ette. Nemad ongi minu kõige suuremad sõbrad ja õpetajad.

Teisi Kadi-Liisi blogipostitust saad lugeda SIIT

Loe ka neid lugusid