2
fotot
Jaga:     
Blogid

See nüüd ongi siis kõik, ma kaotan selle lapse…

Kuu aega tagasi istusin ma värisevate kätega vannitoas ja hoidsin pihus pulgakest, millelt vaatas mulle vastu kaks rasvast triipu. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Ma isegi ei lootnud sel kuul midagi ja siis äkki… 

Esimene reaktsioon oli, et tahan seda tervele ilmale kuulutada, õnnest hundirattaid visata ja huilata nagu indiaanlane, aga millegipärast ma seda siiski ei teinud. Tekkis tunne, et tahan seda endale hoida. Kanda endas seda ilusat saladust ja mõnda aega lihtsalt olla. Oma emalegi ütlesin alles kaks päeva hiljem, kuigi tavaliselt on ta esimene kellele KOHE helistan. 

Kui meeletu elevuse ja õnne pilv hajuma hakkas, tekkisid muremõtted. Mis siis kui sel korral ka midagi pahasti on? Äkki kaotan ka selle lapse… Mõtlesin, et ei ütlegi kellelegi, sest kui asi lõppeb jälle halvasti, rikun teiste jõulud ka ära.  Te kõik elate ju mulle kaasa ja oleksite kindlasti mulle mõeldes kurvastanud. Ja noh, sellepärast ma otseselt midagi ei öelnudki. Aga no valetada ja varjata ma ka ei oska, seega mõni teist ikka pani kaks ja kaks kokku mõne mu kahtlase lause peale.

Sel korral plaanisin arsti juurde minna alles 8-9 nädalal, et vältida seda närveldamist, aga läks nagu ikka. Umbes kaks nädalat peale heade uudiste saamist, algas pruun määrimine. Kimasin kohe kontrolli, aga nagu karta oli, siis näha ega teha polnud midagi. “Tule kahe nädala pärast, siis vaatame.” Arst oli pigem positiivne, sest kõik paistis ilus, ainult, et laps oli nädala jagu väiksem, kui mina arvasin ja no see määrimine ka… Määras mulle Duphastoni ja “voodirežiimi”.

Mõni päev peale määrima hakkamist nägin pühkides heledat verd, ning murdusin – see nüüd ongi siis kõik, ma kaotan selle lapse… 

Imekombel aga läks nii, et verd rohkem ei tulnud ja paari päeva jooksul lõppes ka pruunikas määrimine. Lõin mõttes ristimärki ette ja olin lootusrikas. Samas kuklas pesitses ikkagi hirm, et see määrimine oli märk peetumisest – ka eelmisel korral oli mul ju korraks hele veri ja oligi kõik selle titaga. 

Vahepeal jõudsin ka hcg proove andmas käia, et oma närve rahustada. Oleks ma vaid varem teadnud, et meie haiglas ka tasulisi teste teha saab! Nii palju närveldamist ja arsti ukse taga kraapimist oleks võinud olemata olla… Sel korral ei hakanud arstiga üldse jändama ja läksin kohe tasulisi hcg’si tegema (6.12€ tk).

Eelmisel esmaspäeval oli näit 16 660, kolmapäeval aga ainult 23 100. Oleks aga võinud/pidanud olema kuskile sinna 30 tuhande kanti, sest 48 tunniga peaks see arv duubelduma. Aga no mingist hetkest hakkavat see arv duubelduma hoopiski 72 tunniga. Millal täpselt aga see juhtuma hakkab, ei ole mulle keegi öelda osanud. Kuna näit polnud päris nii hea kui terve raseduse puhul olema peaks, hakkasin vaikselt lootusi maha matma ja end harjutama mõttega, et ka selle lapse südamelööke ma ei näe…

Oeh milline kergendus, milline õnn, milline rõõm – augustis saab meist viieliikmeline perekond!

Meie jõuluime, ehk poolteist sentimeetrit õnne!

Postitust saad edasi saad lugeda siit: lipsuke.com

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid